Slixs täitis saali maagiaga

03. detsember 2012

Energiast pakatav sekstett täitis esimesest hetkest alates kogu saali maagiaga, mis kestis kuni kontserdi viimaste nootideni. Kõlade tohuvabohus oli raske orienteeruda, samas pakkus põnevust leida ühte toetuspunkti helides, kus pole ei otsa ega äärt. Kontserdil käis Marion Pärtin.

Koheselt sai selgeks, et nende palades on nii palju kuulata. Muusika on värviline ja kõlab kohati nagu instrumentaalansambel. Ainus erinevus seisneb selles, et Slixs on igatepidi huvitavam ja meisterlikum, seda enam, et nad imiteerivad. Mis mure oleks instrument kätte võtta ja mängida, aga proovida midagi oma häälega jäljendada… 

Tõesti, alustades kontrabassi matkimisest ja multikahäältest kuni veemulina ning pingpongini välja. Aeg-ajalt oli isegi raske eristada, kes millist osa kannab. Samas, kas on otstarbekas tükeldada tervikut ja minimaliseerida seda iga liikme tasandile eraldi? See võib olla esimene reaktsioon, kui kuulda taolist kokkukõla. Suu liikumist jälgides sai mõnikord vastuse kätte, milline roll kellelgi on, kuid tõenäolisemalt oli lahenduseks kehakeele jälgimine. Iga liige tunnetas oma osa ka läbi keha liikumise. Omamoodi põnev vaatepilt, kuid lisades sinna vahele veel ühised liigutused ja lavalise liikumise, sai tulemuseks küllalt nauditava show. Ainult rõõm vaadata, kuidas vokaalansambel polnud orienteeritud ainult publikule, vaid nautisid ka ise täiel rinnal oma etteastet.

Esinemisaega mahtus nii mitmeidki üllatusi. Koostöö publikuga oli märkimisväärne. Lihtsalt tuldi lava servale, räägiti põhimõtteliselt silmast-silma, isegi esimese rea veebikirjutajatega. Naljakas oli seik, kus kirjutajatele dikteeriti ette ansambli välja mõeldud keele nimetust, mida on raske isegi järgi öelda. Sellele järgnes pala, kus polnud konkreetseid sõnu, aga peeti omavahel dialoogi. Kohati isegi kõlas nagu keel, aga sellisel juhul oleks see pärit mõnelt eksootiliselt maalt. Liikmed vestlesid ja suhtlesid, emotsioonide üks serv oli kurbus, teine piir ekstaas. Väga palju tegevusi mahutati ühte palasse. Lisaks oli kavas ka lugu, kus väidetavalt lauldi prantsuse keeles, kuid sellele väitele said hinnangu anda vaid prantsuse keele oskajad, sest taaskord oli kõik nii terviklik, et isegi sõnu ei saanud eristada. Kõlas nagu romantiline laul, mis läks lõpuks üle aktiivseks räpilaadseks muusikaks.

Kuigi üleüldiselt läbis kogu kava mänglev naljatlemine, siis ühe Prince’i loo puhul oli huumor täielikult maha keeratud. Ansambel kandis edasi justkui midagi sakraalset olles totaalselt muutunud. Energiast oli järgi jäänud vaikne paigalseis, pigem lauldi sissepoole, kui väljapoole, see muutus kuidagi väga isiklikuks. Võis tajuda nende kõrget austust Prince’i muusika vastu. Sellele vastukaaluks kõlas lõpulugude seas esitus inimese evolutsioonist. Suletud silmadega oli tunne, nagu oleks reaalselt ajas tagasi läinud. Tuuleiilid, salapärased hääled, loomad ja kõik, mida võib kuulda näiteks sarnase teemaga filmides, tekitasid eelajaloolise kogemuse. Muidugi ei saa jälle lisamata jätta huumorit, mis kajastus nii solisti Konradi olekus, aga ka läbi kogu pala.

Imestama pani veel see, et nad suutsid panna publiku kaasa laulma, naised pidid ütlema midagi, mis kõlas nagu ’’züdldadaun’’ ning mehed midagi, mille kirjapanek on tõeliselt keeruline. Läbivalt iseloomustas Slixsi tegevust struktuur, mis sisaldab tugirütmi ja kus kõigil on oma konkreetne osa kanda, tulemuseks viimseni viimistletud esitlus. Tänu sellele ei valitsenud looming nende üle, vaid nad olid ise selle valitsejad. Liikmete rollivahetused tõid lavale kümneid karaktereid, mis tekitas pigem lavastuse efekti. Kõige olulisem on aga see, et ansambel loob uued standardid muusika hindamiseks, kus miski pole võimatu.

Slixs 1. detsembril kell 20.00 Vene Kultuurikeskuses

Koosseis:
Katharina Debus
Michael Eimann
Gregorio Hernandez
Thomas Piontek
Karsten Müller
Konrad Zeinert