Õhtuleht: Söörömöö – saare naiste ansambel

03. september 2012

Teele Viira ja veel nelja Saaremaa neiu vokaalansamblis on megahullkreisihaige huumorisoolikas ja tehakse blondinalja.

Edukalt staarisaates ja “Eesti laulul” osalenud lauljatar Teele Viira on ühendanud jõud veel nelja andeka Saaremaa neiuga, tulemuseks vokaalansambel Söörömöö. “Mida tumedamaks läheb juuksevärv, seda vähemaks jääb häälekõrgust,” iseloomustab Teele naerdes nende seltskonda, kus on kokku sattunud kaks heledapäist sopranit ja kolm tumedate juustega alti.

Kõrgemad partiid on Tuuli Ranna ja Maria Väli kanda, madalamad noodid jäävad Maarja Aarma, Mari-Liis Aljase ja Teele hooleks. “Meil käivad proovis alati blondide üle naljad,” räägib viimane. “Eriti siis, kui Tuuli või Maria midagi ära unustab, valesti teeb või millestki aru ei saa. Siis kuulevad nad ikka: “Jaa, jaa, blondid!” Otsime iga võimalust selle pihta mõnd nalja suunata.” Maria ohkab muheldes: “Ega meil lihtne ole!” Ja tumedapäistel ei unune kunagi miski? “Ei, meie oleme väga korralikud! Kõik on alati peas ja oleme täpselt õigel kellaajal kohal,” kinnitab Mari-Liis tähtsalt noogutades. Maria torkab kõrvalt: “Räägib Mari-Liis, kes kogu aeg hilineb!” Üldine naerupahvak.

Maarja veel õpib saarlaseks olemist

2010. aasta sügisel kokku tulnud neiud tutvustavad end fännilehel kui kollektiivi, keda ühendab megahullkreisihaige huumorisoolikas. “Saarlased teevad teistmoodi nalja – nad heas mõttes mürgitavad üksteist kogu aeg. Kui keegi jääb hiljaks, siis me ei ütle, et pole hullu, tule, hakkame pihta. Reaktsioon on umbes selline: “No mida sa jälle sisse magasid!”” selgitab Teele kurja häält matkides. Mandrikad ei pruugi tema sõnul säärasest ironiseerimisest aru saada. Suuremat osa nende juttudest proovis ei saavat sõna-sõnalt pähe võtta.

Isegi Tallinnas üles kasvanud ja õppinud Maarjal, kes on saare päritolu ema kaudu, olevat nendega vahel raske. “Teed Maarjale mingi nalja ja kõik teised saavad aru, et see on nali, aga tema vaatab lakke ja jääb korraks mõtlema, kas ta peaks nüüd solvuma või mitte,” räägib Teele, et Maarja justkui alles õpib saarlane olema. “Me teeme ka selle üle nalja. Kui ütleme, et kõik on saarlased, siis keegi ikka köhatab Maarja poole vaadates.”

Just osalise pealinlasementaliteedi tõttu sobivat praegu Norras tudeeriv Maarja ansambli juhtliikmeks, kes annab hääle, näitab ette tempo ja hoiab proovidistsipliini. “Me läheme tihti oma naljadega üle piiri ja siis näeme juba silmanurgast, kuidas Maarja on sellise näoga, et teeme tööd ka. Täna (üleeile – K. A.) oli meil esimene proov ilma Maarjata ja hakkasime pihta alles kolmveerand tundi pärast kogunemisaega,” tunnistab Teele.

Seltskond sai põhiosas kokku Otsa koolis popdžässlaulu õppides. “Mina ja Maarja õppisime ühel kursusel. Meil tekkis tahtmine, et lisaks kooli vokaalansamblile oleks veel teine väljund – saaks omatehtud seadeid ära kasutada. Koolitundideks oli ju kohustuslik neid teha,” põhjendab Mari-Liis. “Nii tuligi mõte saarlastest punt kokku panna. Tuuli ja Teele õppisid ka meiega koos.” Maria aga, kes käis toona ainsana Muusikakadeemias, on Maarja sugulane – nende vanaemad on õed.

“Saan siin oma tõrrepõhjaga olla tõeline bassilaulja,” rõõmustab Teele, kelle suust kõlab kõige alumine hääl. “See sobib mulle jumala hästi! Koolis ma alati üritasin Mare Väljatagaga võidu laulda, et kes saab madalamale minna, aga ei saanud seda kusagil väljaspool praktiseerida.”

Praeguseks on neil koos tunnine, kümmekonnast laulust koosnev kava. Repertuaaris on nii eesti- kui ka ingliskeelseid džäss-, pop- ja folklaule, millele nad on ise viiehäälsed seaded loonud. See käib nii, et keegi kirjutab valmis esmase variandi, mida ülejäänud käigu pealt täiendama asuvad. “Mina ei ole näiteks suur seadja, olen teinud ainult ühe. Teoorias ja seadete tegemises on meil kõige paremad M-id: Maarja, Mari-Liis ja Maria. T-d ehk meie Tuuliga oleme rohkem need huumorisoolikad,” muigab Teele. Ideid tuleb siiski igaühelt ja kui laval jääbki mulje, et Teele on jutukaim, siis prooviruumis pole keegi vaikne ega tagasihoidlik.

“Kõik ütlevad alati, mis meeldib ja mis ei meeldi. Kui kellelegi mingi mõte tuleb, laulame uuesti ja kuulame, kuidas see kõlaks,” räägib Tuuli. “Ei ole mingit vatikeskkonda. Kui kellelegi ikka ei meeldi, on seda kohe näost näha või mingi lolli nalja järgi aru saada,” nõustub Teele.

Et kõigil on palju muid tegemisi, on nad suvel kohtunud vaid kaks korda. Sügisest kevadeni üritavad nad proovi teha kord nädalas. Proove on selle võrra raskem paika panna, et ansambliliikmed tahavad ka – tihti eri aegadel – Saaremaal kodus käia.

Mullu kevadel jäi Söörömöö “Viimsi JazzPopFestil” esikohta jagama ja pälvis silmapaistvate seadete eest eripreemia. Aasta hiljem jäi tüdrukutepunt samal võistlusel silma Jazzkaare korraldajale Anne Ermile, kes kutsus ansambli “Sügisjazzile”. “See on kirjeldamatu! Muidugi me kiljusime kõik selle uudise peale!” teatab Teele.

22. septembri kontsert Kumus on nende seni suurim esinemine. Neidude järgmine arvestatav eesmärk on võtta edukalt osa “Eesti laulust”.

Loe Kais Allkivi artiklit 1. septembri Õhtulehest.