Sööt Group mõjus seiklusterohke jazzimaastikuna

24. veebruar 2005

16. veebruaril tutvustas teatris NO99 oma viimase aja loomingut saksofonist Raul Sööt, kaaslasteks muusikud Soomest ja Poolast.

16. veebruari õhtul andis Eesti tippsaksofonist Raul Sööt endises Vanalinnastuudios võimaluse jazzisõpradele nautida rahvusvahelist muusikalist koosseisu ja oma kirjutatud lugusid, mida pole varem Tallinnas esitatud. Järgmisel päeval esines Eesti-Soome-Poola koosseis ajakirjanikele ning nädalalõpus anti kontsert Riias saksofonifestivalil.

Kiire töönädala keskel kokkutulnud publik oli aja maha võtnud ning tundis end jazzi seltsis vabalt ja sundimatult. Vanalinnastuudio keldrisaalis võeti istekohad sisse treppidel ja põrandal ning publik peesitas rõõmuga Sööt Group’i uue loomingu paistel.
Ligi kahe- ja pooletunnine kontsert oli külluslik ja vaheldusrikas, kus Raul Sööt esines fantaasiarikka saksofoni – ja kompositsioonimeistrina ning lisaks sümpaatse bändi liidrina. Kaasaegsesse jazzi oli segatud rokilikult kiireid rütme ja jõulisi trumme, millele andsid helgemat ja valgemat värvi klaver ja vibrafon. Söödi varasem rahulik põhjamaine repertuaar on asendunud põneva rahvusvaheliste kogemuste sulamiga.

Omaette fenomen oli kontserdil vibrafonist Krzystof Jasik. Ilmselgelt oli sõtrasilmne poola muusik võitnud publiku südame, kuna eriilmelised ning sujuvalt kogu heliredelit läbivad vibrafoni soolod pälvisid publiku tormilisi ovatsioone.

Rivo Randver ja Katre Pilvinski Jazzkaare veebitoimetusest vahendavad publiku vahetuid muljeid.

Madis (20):”Kontserdi ajal mõtlesin korduvalt omaette, et loodetavasti kellelgi nüüd telefon helisema ei hakka või midagi sellist… See oleks väga segav tegur olnud. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Sageli oli muusika üsna vaikne ja tähelepanu nõudev, kuid mitte liiga palju. Söödi looming on päris keeruline, kuid mitte niivõrd, et see häirivaks osutuks.”

Jens (24), tudeng Saksamaalt:”Mulle meeldis see väga! Nii hea! Vibrofon oli muidugi hämmastav. Kiirete ja aeglaste rütmide segu oli samuti huvitav. Kontserdile soovitas tulla üks sõber Eestist.”

Ahto (25), muusik:”Keeruline küsimus. Väga hea oli. Kuna Sööt on ka minu õpetaja, nägin asja hoopis teises valguses. Hea polnud mitte ainult muusika, vaid näiteks ka esinemiskultuur. Varem oli Sööt kauge ja põhjamaine. Seekord oli minu lemmiklugu “Püha vaikus”. Kontserdile sundiski tulema see, et varem pole Sööt Tallinnas oma lugusid mänginud. Löökpillimängija oli väga hea. Ega Eestis paraku sellise tasemega vibrafonimängijaid polegi. Neid on palju ainult Ameerikas. Vibrafon ja trumm moodustasid hea kooskõla. Võibolla helitehnika kallal võib norida, kohati oli trummi palju.”

Neeme (33), kunstnik:”Suurepärane.”

Raoul (35), müügimees:”Pole tükk aega sellisele kontserdile sattunud. Väga meeldiv oli. Eriti meeldisid paar lugu, kuid ei oska nende nimesid hetkel välja tuua. Ausalt öeldes polegi Söödi loominguga eriti tuttav, nii et oli päris huvitav kogemus.”

Maire (27), õpetaja:”Väga vahva. Sound on tõsiselt hästi paigas. Vibrafoni mängijal olid väga ilusad silmad. Söödi seaded on hästi läbimõeldud. Mõttled, et on kõik aga ikka tuleb veel midagi. Esimene lugu oli külm, aga edasi läksid elavamaks. Kujutan ette, et lõpuks ei saa nad pidama.”
(Arvamus küsitud vaheajal, toim.)

Kristi (25), sekretär:”Olin suhteliselt kindel, et romantilisi ilusaid lugusid pole enam võimalik kirjutada, kuid tuleb välja, et on!”

Eda (43), ühest Jazzkaare sponsorettevõttest:”Jazz on alati fantastiline. Sööt on alati hea. Kogu kooslus oli hea. Midagi väga üllatuslikku ei olnud, oli tüüpiline hea. Ma pole veel üheski jazzikontserdis pidanud pettuma, olen tõsine jazzi-friik!”

Meelis (28), telekommunikatsioon:”Hästi meeldis, emotsionaalne oli. Esitus oli värvikas ja pikk, kuid see ei tundunud pikk. Kontsert oli kaasahaarav. See oli minujaoks esmakordne Söödi kontsert. Muusikahuvilisest sõber soovitas tulla ja ei pidanud pettuma. Aga Söödi enda lood on paremad, kui viimasena esitatud jazziklassika pala.”