Sõnu ja helisid tulevastelt tegijatelt Von Krahlis

28. veebruar 2008

Kitarriduo Raimond Virsa-Merje Kägu ja Choco-Late Group kinnitasid, et Eesti noorema generatsiooni muusikud tõotavad jazzile põnevat tulevikku.

27. veebruaril vallutasid Von Krahli noored hakkajad muusikud. Mõtlikuma poole eest hoolitses kitarriduo Raimond Virsa-Merje Kägu, energilisemat muusikat tegi kollektiiv nimega Choco-Late Group.

Ivo Heinloo annab asjale positiivse hinnangu.

Tehniliselt küll arusaadaval põhjusel mitte veel nii virtuoossed, korvasid noored džässartistid mõned puudujäägid söaka pealehakkamise ja tõelise isetegemise rõõmuga, mida oli lust vaadata ja kuulata.

Lavaline küpsus ja närv tuleb kogemustega, nagu tõestas koos duoga Virsa-Kägu põgusalt üles astunud lauljanna Tuuli Taul. Tema Jazzkaare festivali aegne ujedus oli asendunud palju kindlamate ning veenvamate maneeridega.

Et Otsa-kooli õpilaste ambitsioonikusel pole piire, tõestas Merje Kägu, kes mängis kartmatult välja harjumuspäratut kitarrikäsitsemist nõudnud soolopala. Siiski näis Kägu end kindlamini tundvat dialoogis Raimond Virsaga, kuigi nende kahe koosmäng oleks võinud olla pisut sujuvam.

Virsa on Eesti noores džässis ainulaadne figuur, kelle spontaansus mõjus laval igal hetkel loomulikuna. Muuhulgas ka sõnaseadmise kunstis sugugi mitte nõrga Virsa üheks inspiratsiooniallikaks tundub olevat Ilmar Laabani sürrealistlik luule. Laabani mõjutustega omaloomingut on kitarrist varemgi siin seal esitanud ja muusikaga sidunud.

Ansambli Choco-Late Group (huvitav, kui kaua me kiiresti muutuvas džässielus sellise nimega bändist kuuleme) esitus oli traditsioonilisem. Kavas sellised meloodiameistrid nagu Burt Bacharach, Chick Corea ja kodumaine Arne Oit.

Solist Anneliis Kits mõjus mingis mõttes vastandina Tuuli Taulile, eks just oma massiivse häälematerjali ja ekspressiivsema kehakeele poolest. Kitsi võimsa vokaali jaoks jäi Von Krahli baar väikeseks ning selle kõiki nüansse esinemiskoha kehvapoolne akustika ilmutada ei lasknud. Pianos laulmise võimalust Kitsil ei tekkinud, sest isegi maailma üks rahulikemaid ballaade “My Funny Valentine” omandas bassist Kaarel Liivi seades agressiivse tooni.

Niisiis, kaks eriilmelist põnevat projekti ühe õhtuga, ühendavaks jooneks noorus ja värskus. Sõõm kevadet vihmasesse veebruari.