Sooloklaver viis kuulajad filmimaailma

22. aprill 2014
Minna Sild

Käesoleva Jazzkaare ainus sooloklaverikontsert „Vaguement Godard“ on prantsuse pianisti ja helilooja Stephan Oliva sooloklaveri-triloogia kolmas osa, mis on pühendatud filmilavastaja-stsenarist-kriitik Jean-Luc Godardile. Stephan Oliva improviseeris kontserdil Godardi filmides („Viimsel hingetõmbel“, „Elada oma elu“, „Hull Pierrot“ jpt) kõlanud teemadel ning lisaloona tuli esitusele ka originaalloominguline pala.

Stephan Oliva tundlik puudutus ja isikupärane väljenduslaad viisid kuulaja liikuvate piltide maailma, kus jutustajarollis muusika edastas emotsioone ning tekitas silme ette kujuteldavaid filmikaadreid. Pianist maalis kuulajale portree Godardi esimesest naisest ja muusast, näitlejanna Anna Karinast, kellele pühendatud pala väljendas nii naiselikku haprust kui kindlat ja maiset palet. Üks enam väljendusrikas teos oli ka sõjale pühendatud süit, kus võis ära tunda fanfaare ja kaose ning melanhooliaga põimitud ülistuslaule. Oliva suutis olla nii jõuline kui mänglev.

Kontserdi eel aitas kontsertkoha lounge’ilikkus mõnusat õhkkonda tekitada, ent kontserdi käigus võisid avatud baarist kostuvad helid tundlikuma kuulaja keskendumist segada. Kuna Oliva esitus nõudis täielikku süvenemist, oleks see veelgi paremini sobinud väiksesse ja vaiksesse kontsertsaali.

 

NO99 Jazzklubisse kogunenute muljeid uudistas Minna Sild:

Ave (36), toimetaja: Väga põnev kava ja isikupärane artist. Äärmiselt nauditav. Teadsin, mida kuulama tulin ning ootused täitusid.

Vahur (42), tõlk: Ma ei käi tavaliselt sellistel kontsertidel, nii et olen täielik võhik. Senikaua, kuni jälgida jaksasin, oli väga hea. Oleksin pidanud enne kontserti Godardi filme vaatama – muusika tundus filmitsitaate täis olevat.

Külli (51), personalitöö: Ehtne prantslaslik lahendus ja lähenemine. Tundub, et kõik nähtud Godardi filmid kangastusid silme ette. Teemadest võis välja lugeda kahuri mürtsumist ja muid kujundeid. Hea elamus.

Mariliis (33), ettevõtja: Mulle meeldis tema polüfooniline lähenemine, kindlad liinid olid muusikas hästi jälgitavad. Miinuseks oli kohvikulik õhkkond, mis ei toetanud muusikale keskendumist. Pidin pingutama, et end välisest välja lülitada.

Leena (23), tudeng: Väga mõtlik tunne tekkis. Mulle meeldis, et mitmel korral sai melanhoolne harmoonia ikkagi lootusrikka lahenduse. Tundsin sarnast kergendustunnet nagu filmis, kui kurvale stseenile järgneb õnnelik pööre.

 

Stephan Oliva „Vaguement Godard“

21. aprill 2014 kl 22 Teater NO99 Jazzklubis

Koosseis:

Stephan Oliva – klaver