Soulbop Band näitas all star bändi virtuoossust

11. veebruar 2007

Laupäeval Eestis esinenud Soulbop Bandi domineerivateks häälteks olid kogu kontserdi vältel Randy Breckeri ehe smooth jazz saund ning Evansi jõuline ja konkreetne toon, kirjutab Rivo Randver.

Saint-Gobain Ehitustoodete Eesti esinduse ja E-Betoonelemendi koostöös ja seoses betoonitootja 15. aastapäevaga toimus 10. veebruaril harukordne muusikaline üritus omanäolises jazziklubis „Wool Moon”. Firmad korraldasid pidupäeva puhul suurejoonelise kontserdi, kus esinejaks oli all star ansambel Soulbop Band New Yorgist.

Kontserdimuljeid vahendab Rivo Randver.

Ansambli juhtfiguuridena olid laval maailma üks tuntum trompetist Randy Brecker ja kogenud ning hinnatud saksofonist Bill Evans.

Randy Brecker ja Bill Evans on legendid, kelle panus jazzmuusikasse on tohutu ning nende Soulbop Band moodustub muusikutest, kes kõik on oma ala meistrid. Kõikide bändiliikmete nimi on kõrgelt hinnatud nii New Yorgis, kui ka kõikjal mujal, kus jazzmuusikat viljeldakse. Kontserdil „Wool Moon” jazziklubis kindlustasid Breckeri ja Evansi kindla seljataguse trummar Rodney Holmes, elektrikitarrist Hiram Bullock, pianist Dave Kikoski ning basskitarrist Tom Barney.

Soulbop Band mängis loomingut nende viimaselt plaadilt, kus heliloojateks Evans ja Brecker. Ansambli muusika oli energiline segu peaasjalikult jazz-, soul- ja funk-muusikast. Domineerivateks häälteks oli Randy Breckeri ehe smooth jazz saund ning Evansi jõuline ja konkreetne toon.

Loominguline tegevus laval oli virtuoosne ja särav. Kõik bändiliikmed olid ainuüksi oma instrumentaalsete võimete poolest kõigutamatud. See tegi kontserdi ka eriti huvitavaks. Väga hea oli vaadata ja kuulata, kuidas inimesed oma asja nii hästi teevad.

All star bändide puhul on alati põnev jälgida, kuidas nii kõik suurepärased muusikud lavale ära mahuvad. Sel kontserdil oli liidriroll kindlalt Randy Breckeri trompetil ning Bill Evansi saksofonidel. Teised mehed moodustasid tugeva seljataguse, kuid iga kell valmis ka end esile tõstma.

Kõige värvikamalt õnnestus see bändi kitarristil Hiram Bullockil, kelle soolod olid kõige emotsionaalsemad ja kus igaühes leidus lisaks vaimukale väljendusoskusele ka alati kübeke huumorit. Lisaks võttis Bullock ka vahel kätte mikrofoni ning lisas oma hääle bändi põhiliselt instrumentaalsele osale. Ovatsioone tekitasid iga kord ka Rodney Holmesi trummisoolod, mis kõik olid väga tehnilised ja energilised, nagu seda ka kogu bändi muusika.

Kontsert kulges üldiselt hoogsalt ja võimsalt ning nö meloodiainstrumentideks olid Breckeri trompet ning Evansi sopran- ja tenorsaksofon. Publik elas ansamblile kaasa elavalt ja loomulikult ei lasknud nad bändi lavalt ilma lisaloota. Selleks oli Brecker Brothers`i poolt kuulsaks mängitud „Some Skunk Funk”. Randy Brecker juhatas loo sisse sõnadega:„Me mängime seda lugu nii kiiresti, kui see võimlik on!”. Solistideks olid erinevalt originaalist, kus soleerib peaasjalikult tenorsaksofon ja trompet, selles versioonis trummar Rodney Holmes ja basskitarrist Tom Barney. See võimas teos ürituse muusikalise osa ka lõpetas.

Üritus oli igati õnnestunud. Ka Bill Evans ja Randy Brecker kiitsid ürituse korraldust ja kontsertpaika ning tõstsid esile helimeeste professionaalsust ning jazziklubi ruumikust. Korraldajad olid rõhku pannud nii muusika kvaliteedile, kui ka publikusõbralikule õhkkonnale.

Kuigi külastajaid oli rohkem kui tuhat inimest, ei jäänud kontserdipaik kitsaks kellelegi ja teenindus oli korralik. Publiku moodustasid valdavas osas korraldajate firmadega seotud inimesed, ärimehed, arhitektid, ehitajad, Eesti jazzmuusikud ja jazzmuusikaga seotud tegelased ning ka muusikaõppurid.