Soulikuninga Myles Sanko sõnum armastusest

30. aprill 2018
Ave Tölpt

Jazzkaare kaheksandal päeval vallutas Vaba Lava Suurbritannia särav Ghana päritolu soulihing Myles Sanko. Kontsert oli algusest lõpuni, artisti lavaletulekust kuni äraminekuni detailideni lihvitud. Sanko juhatas sisse kuueliikmeline koosseis, kes tõi esimest hetkest publikuni kogu pillide ilu ja võimsa helikeele – ja oligi käes hetk, mil ootusärevuses rahvas võttis Sanko avasüli vastu.

Olgu öeldud, et Vaba Lava oli kontserdikuulajatest pilgeni täitunud ning rahva vaimustus igati tuntav. Kui päev varem Jazzkaarel furoori tekitanud Sons of Kemeti esituses sai kuulda uskumatuid aafrikapäraseid jazziarranžeeringuid ja keskenduti instrumentaalmuusikale, siis vokaalartist Sanko suhtles publikuga, oli selgeks õppinud paar eestikeelset sõna ja nautis oma artistlikkust täiel rinnal.

Soulikuninga esituses kõlasid enamasti laulud tema kahelt viimaselt plaadilt „Just Being Me“ (2016) ja „Forever Dreaming“ (2014), samuti mõni lugu esimeselt albumilt „Born in Black & White“ (2013). Sanko laulud on sütitava sõnumiga armastusest, koosolemisest ja paremast maailmast. Soovib ju enamik artiste kunsti kaudu just tänasel päeval ning tänases ühiskonnas toimuva keskel olemist parandada ja anda edasi rohkem usku maailma. Sanko üheks sooviks on, et „suures halvas maailmas“ julgetaks unistada ja jätta aega unistamiseks. Muusika ja õiged sõnad on tõepoolest parim vahend end vähemalt tunniks unustada ja tänavused Jazzkaare maailmamuusika-artistid on seda oma loominguga kahtlemata võimaldanud.

Sanko, olles oma lavalisest võimekusest ja sarmist täiesti teadlik, võlus seega publikut esimesest hetkest peale, soovides jagada oma muusikat ja paludes olla endaga lahke. Samuti lubas ta kasutada eesti keelt nii, et õpitud paar sõna ja lauset kõlaksid kogu tema esituse vältel loomulikult. Soe ja karismaatiline suhtlus on alati hea võti inimesteni jõudmiseks. Sanko artistlikkus oli kahtlemata peenusteni lihvitud, võimsad pausid ja tantsulised pöörded laulu keskel ja lõpus olid kaasahaaravad, täpsed ja suurele lavale sobivad. Kolmanda laulu ajal olid inimesed lummatud ja Sanko võinuks panna publiku laulma millest iganes. Kuid tema sõnum oli kogu kontserdi vältel üks – armastus. Laulda armastusest, millel ei ole keelt, mis tuleb meie hingest ja mis moodustab suure ringi headust.

Ma pole kunagi (peale suurte laulupidude) näinud rahvast nii ühtselt ja kogu hingest kaasa laulmas, Sanko sõnade järgi kujunes sellest lausa „inglite koor“. Myles Sanko helilooming on selge ja võluv, võimaldades inimestel sellega kiiresti kaasa minna ja suhestuda. Mainimata ei saa jätta oma ala parimaid tegijad, kes seda loomingut igakülgselt toetasid – Gareth Lumbers saksofonil ja flöödil, Sam Ewens trompetil, Tom O’Grady Fender Rhodesil, Philip Stevenson kitarril, Jon Mapp bassil ja Rick Hudson trummidel. Kahtlemata on see parimaid Briti koosseise, kellega üks artist võiks oma loomingut laval ettekandele tuua. Meeldejäävamaid hetki kontserdilt oli kindlasti Lumbersi õrn flöödisoleering! Kogu esitust võiks iseloomustada peadpööritava show‘na, milles oli olemuslikult midagi bigbändilikku. Kandvad sõnumid soulimuusika rokilikus rütmis, segatud jazziliku touch’iga, lõid kaasahaarava ja meeldejääva esituse. Laval sai popmuusika jõud kokku klassikalise jazzikõlaga.

Olles nüüd oma heale sõbrale esimest korda laulnud eneseusust ja vajadusest üksteisest hoolida, oli selles päevas sündinud midagi head ja ettearvamatut, nii nagu enamikul Jazzkaare kontsertidest, aga jällegi võrreldamatus astmes. Kontserdi lõpus oli peas ikkagi ainult üks sõnum – armastus. Kas armastust, selles täiuslikus õhtus, sai nüüd eestlastele liiga palju? Loodetavasti mitte, sest usun, et meil on seda vaja. Ja britid võivad olla tõega õnnega koos, et neil selliseid artiste jagub!

Myles Sanko
27. aprillil 2018 Vabal Laval

Koosseis:
Myles Sanko – vokaal
Gareth Lumbers – saksofon
Sam Ewens – trompet
Tom O’Grady – klahvpillid, Fender Rhodes
Philip Stevenson – kitarr
Jon Mapp – bass
Rick Hudson – trummid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!