Sting pani Eesti keskealise publiku hüppama ja kaasa laulma

02. august 2006

28. juulil oli Saku Suurhall Stingi päralt. Publikule mõjus iga järgnev hitt kui palsam. Loe Jane Põvvati ülevaadet.

On reede õhtu. Saku Suurhalli ees seisab palju elevil inimesi, kontserdipiletid käes. Enamus neist on pisut vanemad, noori paistab seekord vähem olevat.
Veel pool tundi enne show algust on suur osa istekohti saalis tühjad ja põrandal saab üsna vabalt ringi liikuda. Loomulikult täituvad need vabad kohad üsna pea muusikahuvilistega.

Jane Põvvat Jazzkaare veebitoimetusest käis Stingi kontserdile kaasa elamas.

Õhtut alustab Stingi poja Joe Sumneri bänd Fiction Plane. Kontsert algab jõuliselt ja energiliselt. Kogu nende muusikas on tunda palju positiivset energiat ning publik hakkab kiiresti kaasa elama. Üsna pooletunnise soojenduse lõpus kutsutakse lavale ka Stingi bändi kitarrist Lyle Workman, kes koos Fiction Plane´iga ühe loo esitab. Muidu dünaamika poolest üsna rahulikku rokkimist laval vürtsitab Sumner oma hüpetega, millega justkui rõhutab lugude viimast akordi. Fiction Plane´i esinemine lõppeb lisaloota ning Sumneri väga kõrge hüppega kõlarilt alla lavale.

Pärast esimest bändi on pool tundi pausi, mille jooksul pannakse valmis lava järgmise esineja tarvis. Samal ajal täiendab publik oma toidu- ja joogivarusid ning sõbrad-tuttavad vahetavad soojendusesinejast jäänud muljeid.

Täpselt kell 20.30 kustuvad tuled ja esinemist alustab kauaoodatud Sting. Publiku jalad ei püsi juba esimestest akordidest peale ühel kohal ja paljud laulavad tuntud laule kaasa. Sting ei üllata kuulajaid uue kava, vaid vanade heada lugude ja suurepärase ning pisut uudse ettekandega. Bänd mängib järjest, tegemata hingetõmbeid ei enda ega ka publiku jaoks, mis pisut üle tunni kestnud esinemise kuulaja jaoks natuke väsitavaks teeb. Sellest hoolimata on rahvas ikkagi täis energiat ning ennastunustavalt tantsitakse ja hüpatakse kaasa.

Nagu igal suuremal üritusel, on ka seekord publiku hulka eksinud äärmusi. Paaril korral jäävad silma nii kohati juba teisi häirivasse tantsuhoogu sattunud tõsised fännid kui ka noored, kes on ilmselt tulnud lihtsalt Saku Suurhalli seltskonda ning alkoholi nautima. Õnneks aga on sellist suvetuuri maigulist publikut üsna vähe ning lõppkokkuvõttes ei riku nad ka üldist kontserdi muljet.

Stingi muusika on väga mitmekülgne. Tema lugudes on mõjutusi väga paljudest erinevatest muusikastiilidest ning alati on millegi uue ja erineva kasutamine tema loomingus hästi põhjendatud ja oma õigel kohal. Tihtipeale kasutab ta isegi ühe loo jooksul mitut erinevat muusikastiili, lisades rokile jazzi elemente ning miksides idamaist muusikat euroopa popiga.

Kontsert, nagu iga muusikahuviline aimata võib, ei lõppe mitte bändi lahkumisega lavalt, vaid lisalugudega, mida Sting esitab väga lahkelt päris mitu. Inimesed põrandal on õnnelikud ja hüppavad, publik toolidel on püsti tõusnud. Kõlab lakkamatu aplaus, kuid lisalugudele lisa ei tule ning sedapuhku on taas lõppenud ühe suurepärase artisti väga nauditav kontsert.