Südamekeelse maailmamuusika apogee Maarjamaal - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

01/05/2017 Südamekeelse maailmamuusika apogee Maarjamaal

Arvustused Jako Kull

Laupäeva pärastlõunal, kevadisest tormituulest ja lumesajust sõltumatuna ja varjatuna, võttis  Adnan Joubran koos oma ansambliga Vaba lava soojuses vastu maailmamuusika sõbrad.

 

Bänd paigutus laval nii, et rütmiosa – tablad, löökriistad – olid üle lava teineteise vastas, oud, tšello ja flööt keskel. Just selline ongi Adnan Joubran`i kvinteti praegune koosseis. Ansambli, mille koosseisus on muusikuid ja ka helisid üle maailma ning kes on mänginud oma muusikat üle maailma, paigutus kuulajatega samale horisontaalsele tasapinnale. Millisesse vertikaalsuuna kõrgusesse keegi esitatud muusika kaudu triivis-jõudis või mida kohaletulnuist keegi ootas, pole siinkohal minu öelda.

 

Juba iidsetest aegadest peale on inimesed püüdnud leida lindude keel`t – keelt, mis ühine kõigile inimloomadele. Kas keegi selle ka leidnud on, ei tea. Adnan Joubran seob oma universaalse helilise ühisosa otsingutel traditsioonilised idapärased helid jazzi, flamenko ja klassikalise (lääne) muusika joontega. Nojah, kuigi flamenkogi ju on idamaiste juurtega… Kõike seda müstilist, hääd ja ilusat sai publik ka kuulda.

 

Oud ja tšello alustavad, tablad ühinevad ja rännak algab. Helitehniliselt on kõik paigas – kuigi naturaalselt kõlaks ilmselt veelgi paremini, õigemini südamesseminevamalt. Ka nüüdisaegne värviline LED valgus teeb kontserdi õdusamaks ja elavamaks. Nii saab ka saalis mitteolija luua oma kujutluspildi, aga kuidas kujutella lõhnu? Sest just lõhn võiks taolisel rännakul sõõrmeisse tungida…

 

Adnan Joubran räägib enne teist lugu oma otsingutest, järgmise loo ajal on võimalus olla kurb ja rõõmus üheaegselt. Kuidas sellist muusikat sõnades edasi anda…suure sõnameistri töö, mina ei oska. Muusika on kui evangeelium, mille kaudu vaim räägib kuulajaga. Kontsert viitab järjekordselt sellesamale tõigale – me oleme liialt grammatiseerunud.

 

Ühine joon, mis kordub kõigis esitatud lugudes – iga muusikapala, mis ka vaikselt ja mõtiskelles algab, saavutab mingil hetkel oma rütmi. Nii ka neljandas, mille helilooja pühendas oma iidolile ja kus tšello mõtlikult laulis. Nii nagu koraani saab õigesti lugeda ainult araabia keeles (rütm!), saab esitatut muusikat endasse võtta ainult südamekeeles. Seda tõendas flöödi sissetulek viienda loo keskel. Olemine muutub veelgi rohkem idamaisemaks, flööt jätkab domineerimist, kuid nüüd kuuleme inimhäältki, sest Amrit Hussain skätib idamaiselt. Flööt justnagu ööbik  kutsub kuhugi – tundub, et see ongi armastus. Ja veel: rütmi tajume kogu aeg turvaliselt, see tundub ja ongi kogu aeg samana – aga sissepõimitud meloodiad vahelduvad. Tablade soolo. Loo lõpus on kananahk ihul.

 

Kaheksanda loo pühendab Adnan Joubran lastele, kes on kaotanud vanemad ja vanematele, kes kaotanud lapsed. Habib Meftahboushehri hingemattev igatsusehüüd, üks kontserdi tipphetki…Üheksandas loos soleerib ka oud, tšello toob aga juurde sügavuste sügavust; flööt mängib „klassikalist“  enda pillile omast soolot. Rahvas trambib jalgu…

Lisalugu. Adnan Joubran tänab heli- ja valgustehnikuid, seejärel saab iga ansambliliige veelkord loo käigus soolodega üles astuda. Ja ikka see müstiline rütm, see jääb nii hinge kui kehasse. Otseselt ja kauaks. Muusika on rääkinud, pole vaja enam midagi öelda, sooviks üksi olla oma mõtetega. Vaikus.

 

Adnan Joubran (Prantsusmaa-Palestiina)

aprillil, kell 16.00 Vabal laval

 

Koosseis:

Adnan Joubran – oud

Amrit Hussain – tablad

Valentin Mussou – tšello

Habib Meftahboushehri – löökriistad

Sylvain Barou – flööt

 

 

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.