Sügisjazz: Ajavarese tiivad kannavad

19. oktoober 2008

Ansambel Ajavarese muusika ja tekstid on sisukad ja läbimõeldud, iga autori käekiri isikupärane ja meeldejääv, kirjutab Marje Ingel.

Eestikeelse jazzmuusika seis on hea ja üha paremaks läheb, võib Ajavarese loomingut kuulnuna kindlalt väita, kirjutab Marje Ingel. Napi kahe aasta jooksul on bänd jõudnud kirjutada sületäie häid lugusid, salvestada väga hea plaadi ning mitmel pool, ka välismaal, edukalt esineda.

Von Krahli kontserdil 16. oktoobril võis veenduda, et neil on lisaks õnnestunud vahetada üks laulusolist (Marvi Vallaste) teise sama hea (Liina Saare) vastu – juba see on eesti jazzi hetkeseisu suhtes julgustav fakt. Oleme ju eesti jazzinstrumentalistide üle juba aastaid võinud uhkust tunda, kuid häid jazzilauljaid on alles viimastel aastatel lisanduma hakanud.

Ajavarese “uus hääl” Liina Saar on kogu repertuaari ilmselt üsna lühikese aja jooksul omandama pidanud, kuid on sellega suurepäraselt hakkama saanud ning lõi kontserdil improvisatsioonides julgelt kaasa.

Von Krahli baaris kõlasid ka mitu uuemat lugu, mis kevadel ilmunud plaadile ei mahtunud või polnud selleks ajaks veel valmis. Laule kuulates hakkas kõrva Ajavarese luulelembus. Tekstid on silmapaistvalt head, olgu siis tegemist ansambli liikmete endi värsside või tuntud eesti luuletajate loominguga.

Üllatuslikult pole piirdutud ainult kaasaegsete autoritega, mitme Paul Danieli laulu tekst pärineb Juhan Liivilt. Vahest on siin tegu teatud tasakaalu otsingutega – kui muusika on keerukas (ja seda jazz ju mingil määral on), siis peab sõnum olema lihtne ja selge. Liiviliku siirusega on muusikasse valatud armastus ning ka isamaa-armastus. Tundub, et äsjane Märkamisaja suvi on mõjutanud ka Ajavarese liikmeid.

Kuigi ansambli debüütplaat kannab pealkirja “Armastuslaul rändlinnule”, laulab Ajavares armastuslaulu kogu loodusele tervikuna, laulutekstid on täis päikest, tuult, vett, pilvi ja kuud. Looduslähedased tekstid koos mõnusa muusikaga jätavad meeldivalt eluterve mulje, siin ei meenutata tänapäeva linnainimese kriise rohkem kui ainult möödaminnes: “Ükski päev pole tasuta/ Hind selgub veel”.

Sama kindel ja läbimõeldud kui tekstid, on ka Ajavarese liikmete kirjutatud muusika. Iga lugu järgib oma sisemist loogikat, miski pole siin kunstlikult “pastakast välja imetud”, ükski lahendus pole ei poolik ega pealesunnitud. Samas on tegemist selgelt omapärase loomingulise käekirjaga, erinevate heliloojate muusika seob tervikuks sarnane maailmanägemus ja muusikatunnetus.

Ühtlasi on kõik lugudekirjutajad võrdselt tugevad. Õige mitu laulu kannavad endas meeldejäävate meloodiate näol vaieldamatut “hitivalemit”, sest lugude suhtelisele keerukusele vaatamata tabasin end kontserdile järgnevatel päevadel korduvalt neid ümisemas, kuigi olin Ajavarese plaati enne kontserti vaid korra kuulnud.

Muusikat detailsemalt kirjeldada tundubki siinkohal õigupoolest tarbetu, parem kuulake ansamblit ise kas plaadilt või kontserdil. Ajavarese lend on nii võimas, et jaksab kaasa kanda ka kuulaja.

Ansambel Ajavares, kontsert 16. oktoobril Von Krahli baaris
Koosseis:
Liina Saar – laul
Danel Aljo – saksofonid
Paul Daniel – kitarr
Teet Raik – trompet, flüügelhorn
Mingo Rajandi – kontrabass
Ahto Abner – löökpillid