Sügisjazz: improvisatsioon sulas pärimusmuusikaga ühte

25. oktoober 2005

Ain Agan ja Manuel Dunkeli kvartett andsid 22. oktoobril mitmekesise kavaga kontserdi, millesse mahtus nii omaloomingut kui jazzistandardeid ja pärimusmuusika aimdusega jazzi.

Ain Agan, Manuel Dunkel, Mihkel Mälgand ja Markku Ounaskari, tunnustatud muusikud Eestist ja Soomest, kandsid vihmasel pärastlõunal Eesti Raadio 1. stuutios kontsertlindistusel ette omaloomingut vaheldumisi standardite ja pärimusmuusikast kohandatud ideevälgatustega.

Kontserdikuulajate seas oli ka Eliis Vennik Jazzkaare veebitoimetusest, kes vahendab oma muljeid.

Kitarrist Ain Agan mainis kontserdil, et pärimusmuusika ja imrovisatsioonilise muusika mittevägivaldne ühendamine on saanud tema südameasjaks. Ilmselt ka tänu sellele austusväärsele pühendumusele oli kahe suuna liitmine tõepoolest andnud väga loomuliku tulemuse.

Muutmaks klassikalist jazzi pisut ebatraditisoonilisemaks, on aeg-ajalt muusikud ikka pöördunud tagasi päris algusesse – pärimusmuusika juurde. Püüe sellise pöördega muusikasse näilist uudsust tuua on aastatega aga juba aimatavaks muutunud. Nii võis ehk pisut nuriseda uudsuse ja üllatusmomendi puudumise üle.

Läbi oma hulgaliste pöördumiste publiku, eesotsas Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite poole andis Ain Agan mõista, et viimaseid on stuudiosse kogunenud märkimisväärselt palju. Humoorikas noodis jagas ta neile pisikesi näpunäiteid ja selgitusi, ise korduvalt rõhutades, kuivõrd suur au on tal selles projektis osaleda.

Peab tõepoolest tõdema, et niivõrd professionaalsel tasemel muusikutelt, kes oma stiilipuhtuse ja mängutehnikaga iga kord tähelepanu äratavad, on noortel kindlasti tohutult õppida.

Kontserdikava oli koostatud ehk pisut pinnapealselt, andes kuulajaile mekkida vaid väga piiratud kogust kõigest sellest heast, mis oleks võinud ettekandele tulla. Ehk oleks pisut ootuspärasem olnud süvitiminek mõnes kitsamas valdkonnas – kasvõi siis näiteks Ain Agana autorilooming või rahvalaulud uues kuues. Niimoodi kokku segatuna jättis kava aga kauge ja raskestihaaratava mulje.

Saksofonist Manuel Dunkel jättis esinedes võimsa mulje, tuues saksofonist esile imeliselt tundlikke helisid. Märkimisväärne on ka muusiku sobivus stuudio nõudlikusse ja mõneti isegi keerulisse akustilisse atmosfääri. Tavapärasest lavakontsertist erines taoline stuudioesinemine just oma õhustiku poolest. Muusika neeldumine seintesse õige pea peale nende vallandumist ei sobi mitte iga muusika ettekandmise juurde, aga projekti klassikaline üldtoon lasi sellel kuulaja jaoks võimalikul segaval faktoril töötada pigem muusikute kasuks.

Kvartett on koos mänginud vaid loetud korrad, ning koosseisu mõne liikme jaoks oli see lausa esmene kord ühiselt musitseerida. Seetõttu on märkimisväärne üksteise mõistmine ja koosseisutunnetus, mis lasid kontsertil kulgeda mängleva kergusega.

Püsima jääb pisike lootus, et koosseis jätkab ühistööd veel pikema aja vältel, et saaks võimalikuks millegi tuntavalt omanäolisema sündimine. Projektist võiks välja areneda see pisike eripära, miski niivõrd üllatav ja uudne, et söövitaks naaberriikide meistrite ühised jõupingutused kõigi kuulajate muusikamällu.