Sügisjazz: Innanen ja impro-inkvisitsioon Kumus

26. november 2009

1. oktoobril esines Kumu auditooriumis Mikko Innanen oma grupiga Innkvisitio. Kontserdimuljeid vahendab Marje Ingel.

Mõni minut enne 1. oktoobri kontserdi algust KuMus silmitsen lavale valmis pandud pille. “Innkvisiitorite” arsenalis on 2 baritonsaksofoni, 2 tenorsaksofoni, 1 alt- ja 2 sopransaksofoni. Lisaks on metalsetele serveerimislauakestele asetatud kõikvõimalikke sordiine ja muid esemeid. Nood lauakesed meenutavad hambaarsti kabineti sisustust ja õigustavad seega osaliselt ansambli kurjakuulutavat nime.

Muusikud tulevad lavale. Fredrik Ljungkvistil on algul käes klarnet, Mikko Innanenil kentsakas puhkpill, millele ma ei oskagi nimetust leida. Temal ja Daniel Erdmannil on ümber keha saksofoni riputamiseks kasutatavad rihmad, mis esmapilgul meenutavad langevarjurite rakmeid.

Tõepoolest, sellisel kontserdil peab kõigeks valmis olema, sest mine tea, mis juhtuma hakkab, kui need pillimehed kokku saavad. Võib ehk isegi langevarju vaja minna, et uskumatutesse kõrgustesse tõusnud inspiratsioonilaine harjalt kontserdi lõpuks taas turvaliselt tagasi maa peale saada.

Muusika algab lühikeste ühisrepliikidega, mis näiliselt sünnivad kohapeal, eksprompt. Sekka sahistatakse raadiosaatjaga. Peagi vahetab Innanen tundmatu pilli altsaksofoni vastu, loo põhi kasvab rokilikuks ja Ljungkvist laseb klarnetil huilata. Meeleheitlikult kriiskavana on tavaliselt nii mahedakõlalist klarnetit lausa raske ära tunda.

Trummidelt ja klahvpillidelt kostab madalaid müdinaid, mis kõlavad ühtaegu nii drum´n´bass-i kui elektroonilise eksperimentaalmuusika moodi. Eksperimentaalmuusika on tegelikult seegi, mida publikule hetkel serveeritakse: see varitseb, passib peale ja ründab uuest küljest, niipea, kui kuulaja jõuab pakutavaga veidigi harjuda. Õigupoolest sobiks sellist muusikat esitava bändi nimeks sama hästi “Innanen ja Innvasion” või “Inntervention” või midagi muud säärast. Küllap on ka nime “Innkvisitio” puhul silmas peetud muusika agressiivsust ja soovimatust kuulajale hõlpu anda. Veelgi enam, oluliselt mahedama muusikaga harjunud kõrvale võivad nii mõnedki kompositsioonid lausa “piinarikkalt” ebakõlalised tunduda, selleski mõttes on “Innkvisitio” sobiv nimetus.

Agressiivsusele lisaks on “innkvisiitoritel” varuks ka tubli annus huumorit: Innanen puhub paaril korral mingeid laste mänguasju meenutavaid pille, muusikaliste helide sekka imiteeritakse paigalseisva auto töötama jäetud mootori vaikset “tiksumist” ning helikopteri mürinat. Pealekauba paiknevad muusikud KuMu lavaruumis pidevalt ümber, taandudes kaugemasse serva, kui nad parajasti pilli ei mängi, ning moodustades lava eesäärel musitseerides paari-kolme-kaupa poolt- ja vastasleere.

Pillimehi jälgides saab selgeks, et tegemist on komponeeritud teostega, mitte vaba improvisatsiooniga, kuigi muusika ise kõlab kohati nii, nagu püütaks vastupidist tõestada. Loos “Raw tender” (eesti k. “Toores õrn”) taban Innaneni lausa dirigeerimas. Õrn ja toores ilmnevad siin maheda klahvpillipartii ja peaaegu kakofoonilise helideorkaani vaheldumisel ja vastandumisel.

Ning just siis, kui seda kõige vähem ootaks, paneb rütmigrupp käima peaaegu tavalise svingi. Tenorsaksofonil soleerima asuv Erdmann püüab seda algul eirata, kuid lõpuks muutub tema etteaste siiski üsna tüüpiliselt svingivaks. Sama juhtub ka Innaneniga, kes baritonsaksofonil paljuütlevalt “tuututava-kaagutava” soolo ette võtab, et selle irriteeriv sõnum lõpuks ikka tavalisema jazzisoolona kokku võtta.

Üllatusi puistavad esinejad nagu varrukast. Peaaegu et „kolemuusikaks“ nimetamist väärivate agressiivsete soundide keskele asetab klahvpillimängija Seppo Kantonen ajuti nii hapraid klaasjaid kõlasid, nagu oleks keset mahajäetud tööstusvaremeid tärganud ja õitsele puhkenud üksik lill. Järgmisel hetkel kasvatab ta neist samadest läbipaistvaist helidest Jääkuninganna lossi ning sedamaid klõbistab Innanen otsekui külmast lõdisedes kastanjette. Lossi ümber laiuvatele lagedatele vaikuseväljadele sattunult jätab trummar Joonas Riippa pulgad sinnapaika ning jukerdab raadiosaatjaga, justkui püüdes kellegiga ühendust saada, seejärel puhub midagi, mis näeb välja nagu taskulamp, ning vehib mingi heliseva musta toruga.

Innanen paneb saksofoni käest ning kõlistab kuljust ja loksutab mikrofoni ees veepudelit, Ljungkvisti klarnet teeb aga lahkuvate sookurgede huigete ning didgeridoo jorina vahepealset häält. Klahvpillide lume-sahin läheb üle kosmiliseks veealuseks soundiks. Justkui päriselt läbi jää vajumist kartes kriiskab klarnet äkki läbilõikavalt, Innanen on aga haaranud altsaksofoni ja püüab sellele sobitada ülearu suurt sanitaar-remondi-sordiini ning seejärel punasest plastmassist liivakasti-sordiini (vähemalt nii need välja näevad). Veeavarii asemel leiab aga kuulaja end järgmisel hetkel justkui sügisese lindude rände eelse veekogu äärest, kui Innanen altsaksofonist tenorsaksilikke helisid välja “väänab”: jõuliselt kräuksuvad-prääksuvad hääled vahelduvad kriuksumise ja kõrgete nootidega. Nii võiks kõlada sõim parvedesse kogunevate luikede, partide või muude veelindude keeles.

Lugu teeb veelkordse kannapöörde ja muutub kiireks polkataoliseks fanfaarilooks, löökpillimängija Joonas Riippa reageerib sellele viivitamatult trummipõrinaga, justkui viibiksime kuskil kujuteldavas pioneeri- või skaudilaagris. Kolm saksofoni, sealhulgas Ljungkvisti sopranino, rivistuvadki üles ja hüüavad kooris, kuid seegi pole veel kõik. Kõlad vaibuvad, Erdmann teeb baritonsaksofoniga paar madalat popsu ja otsib jalale justkui stardipakult tuge, Innanen virutab trummipulgaga noodipuldi pihta. Seejärel häälitseb Erdmanni saksofon maheda heleda tämbriga ning läheb suitsusel soundil üle madalatele nootidele.

Innanen popsutab oma pilliga ukse juures, siis teeb ukse lahti ja laseb ühe popsu lavatagusesse ruumi. Üksikuid isoleeritud helisid toovad kuuldavale ka klahvpillid ja löökpillid. Ljungkvist ja Innanen ühendavad jõud lava tagumises ääres ning sihivad oma popsud lava esiserva pihta. Seejärel laulavad, huilgavad ja mulisevad 3 saksofonisti igaüks oma torusse nii, nagu toimuks siin veealune akvalangistide koosolek. Lõpuks kulmineerub pala võimsa maskuliinse osaga, mis oma triumfeerival moel pole õnneks siiski agressiivne, vaid lihtsalt rokilikult äge ja energiline.

Paar pala kantakse ette ka juba 2007. a. ilmunud Innaneni & Innkvisitio plaadilt „Paa-da-pap“. Lisaks nimiloole jääb kõrva „Berber“, milles sisalduv baritonsaksofoniga mängitud motiiv meenutab veidi Joe Zawinuli „Birdlandi’st“ tuttavat bassikäiku.

Pärast aplausi võetakse lisalooks taas kätte eksootilisemad pillid (xaphoon’id, kui ma ei eksi), millel Innanen mängib huvitavalt käriseva kõlaga kaeblikku meloodiat, ning trummar Joonas Riippa kõlistab jälle helisevate torudega. Publik plaksutab veelkord tormiliselt ja lakkamatult, esinejad käivad kummardamas ja kaovad lava taha. Aplaus kestab pikalt edasi ja hakkab lõppema, kui pillimehed veelkord kummardama tulevad. Nad oskavad sellestki teha koomilise etteaste: naerdes käiakse ükshaaval lavaukse vahelt kummardamas, seni kui Innanen ust lahti hoiab ja ise ka naerab.

Tegelikult juhtub kontserdil iga loo käigus nii palju, et ainuüksi kõigele sellele tähelepanu pööramine osutub väljakutseks, nende muljete edasiandmine aga peaaegu võimatuks (vähemasti kuluks sellele tubli 10 lehekülge teksti). Seepärast sobibki lõpetuseks meeldetuletus, et kuna Innaneni & Innkvisitio näol on tegu meie põhjanaabritega, pole nad õnneks liiga kaugel, et nende tegemistel aegajal silm (õigemini kõrv) peal hoida. Seda enam, et nii aktiivsed muusikud nagu Innanen satuvad Eestisse päris mitu korda aastas erinevate koosseisudega.

Autor Marje Ingel

1. novembril Kumu auditooriumis Innanen & Innkvisitio, erikülalistena Fredrik Ljungkvist ja Daniel Erdmann

Koosseis:
Mikko Innanen –saksofonid jm pillid
Daniel Erdmann –saksofonid
Fredrik Ljungkvist – saksofonid, klarnet
Seppo Kantonen – klahvpillid
Joonas Riippa – löökpillid