Sügisjazz: Jälle ühed hullud prantslased!?

13. detsember 2009

Vincent Courtois´kvarteti kontserdist kujunes üks Sügisjazzi tipphetki, kirjutab Marje Ingel.

Jälle ühed hullud prantslased … võis ehk tahtmatult endamisi mõelda mõnigi, kes 6. novembril No99 Jazziklubi külastas. “Jälle” seepärast, et kevadisel Jazzkaarel käis neid üksjagu: Andy Emleri Megaoctet jättis küllap paljudele kustumatu mulje.

Marje Ingel jagab oma muljeid Vincent Courtois Quarteti kontserdist.

Seekordsete “hullude” prantslaste kuulsus liigub ilmselt neist endist eespool, sest juba pool tundi enne kontserdi algust on mitmed kuulajad end trepile istuma sättinud ning siinkirjutajal õnnestub üksnes tänu õnnelikule juhusele kusagilt eesriide tagant veel viimane vaba tool leida ja see endale rabada. Tõele au andes on kontsert igati taolist kuulamiskoha pärast võitlemist väärt.

Vincent Courtois Quarteti liikmed alustavad ühelt noodilt, kuigi ma ei märka, et keegi oleks laulja Jeanne Added´ile hääle ette andnud. Kohe jääb kõrva lauljatari kaunis, avatud tämbri ja ilusa vibraatoga hääl, mis algul sisenduslikult ühtainsat nooti kordab, seejärel aga nagu põrgatades hoogu võtab ning järjest kõrgemale lendab, ikka samale noodile nagu hüppelauale tagasi tulles.

Muusika koosneb puhangulistest fraasidest; vahele lõikuvad repliigid baarileti äärest, mis ei tundu aga häirivad, vaid pigem sobivad ja No99 Jazziklubile omased. Kohe kontserdi algul võtab kõlapildist lõviosa enda alla tromboon, mis Yves Roberti käes vabalt muusikasse sisse ja sealt välja “jalutab”, ägedalt rütmipillerkaarilt lüürilisele meloodilisusele üle läheb ja vastupidi.

Vincent Courtois tšellol sekkub alles tükk aega hiljem, tagasihoidlikult. Kui tšello lõpuks jõulisemalt sõna võtab, teeb see algul suure kajaga rock-kitarri häält. Seejärel näpib Courtois veel veidi efektinuppe ja võlub tšellost välja elektriviiuli tämbri. Peagi aga mõtleb ta ümber ja mängib sundimatult a la Jimi Hendrix ehtsa pläriseva elektrikitarri tämbriga.

Efektinuppudega opereerib ka Jeanne Added, lisades kähinaid ja kajasid Yves Roberti tromboonisoolo taustale. Tema enda hääles võib kohati aimata teatavat sarnasust Sinead O´Connoriga, aga meloodia-kaunistuste võttestik, mida ta kasutab, näib pärinevat Björki arsenalist. Õnneks on tema hääl täiesti tema enda moodi, seega pole karta eeskujude kahvatuks matkijaks jäämist.

Järgmise loo hakuks on tšello kitarri asemel juba basskitarriks kehastunud ning plärtsutab-pinistab keeltel mõnuga. Trummar on leidnud plekktoosi kaane ja ragistab seda väänates. Kusagil baaris pillab keegi klirinal klaasi, rahvas naerab: see sobis nii hästi muusikasse! Trummar Francois Merville matkib klirinat otsekohe summutatud taldrikulöögiga.

Taas kõlab laul, sedapuhku ingliskeelne ja saateta, kuni tšello atonaalne heli-ekskurss põiki läbi loo kulgeb ja lõpuks jälle kitarrilikuks pöörab. Laulja veab vokaalpartii pika glissandoga alt üles, otsekui lae alla. Siinkohal taban end küsimas, miks ometi ei toimu see kontsert Von Krahlis või mõnes muus tantsusõbralikumas paigas?! Muusika on sedavõrd kaasakiskuv.

Märkamatult on lugu kasvanud lüüriliseks lembelauluks. Keset tundelist, üliromantilist tšellopartiid vaatab Courtois trombonist Yves Robertile pooleldi solvunult otsa, justkui küsides: “sa ei teegi midagi või?”. Too paneb pilli käest ja vaatab otsivalt oma abivahendite komplekti läbi. Hetkel kõlav tšellopartii on kõige romantilisem ja ilusam, mida on võimalik kujutleda. Aga Yves Robert täidab oma kohust ja “rikub selle ära” väikese huulikuga piuksutades ning kogu romantika sellega hoopis teise konteksti paigutades.

Vincent Courtois jätkab kannatava romantismiaja kangelase etendamist, seekord pikib Yves Robert tšellosoolo vahele seosetuid fraase pikkoloflöödil. Tšelloga liitub vokaal, koos jõuavad nad sentimentaalsevõitu salongi-romansini. See hakkab kõlama mustlasmuusika moodi ning hääle ja tšello duetile sekundeerib pikkoloflööt. Ainult trummar Francois Merville “ragistab võsas” edasi, kobistades ebarütmiliselt pulkade ja muu kättesattuvaga.

Jeanne Added trillerdab imeliselt, koos tšelloga ajavad nad võidu taga kauneid muusikalisi fraase, et leida üles see kõige-kõigem. Yves Robert huulikuga ja Merville trummidel toovad sisse tasase sahiseva rütmi, otsekui suveõhtuse roostiku meeleolu. Sahinarütm salvestatakse looperisse, selle taustal improviseerib Merville trummisoolo. Sahisev taust loob suveöise meeleolu, nagu seisataksid kusagil aasade vahel ristteel, ritsikad siristamas ümberringi, ja küsiksid endalt: kuhupoole minna? Aga minna pole vajagi, sest ka siin on niigi hea.

Kuid ei, kvartett ei rahuldu paigalejäämisega. Esmalt rabab publikut Yves Robert oma vapustava tromboonisoologa, seejärel tuleb Vincent Courtois kord imesid teha. Ta mängib astmelist sammuvat bassi, tromboonisoolo ajal läheb üle superkiirele rütmimustrile ning vist ise ka imestab, kuidas ta seda suudab. Ta jätkab nagu automaat, hiljem püüab fraasi varieerida ja aeglustab veidi, seejärel peatub. Mõne aja pärast on tšello tõusvaid fraase mängides märkamatult viiuli registrisse jõudnud, aga ta jätkab, tõustes üha kõrgemale ning saagides otse roobi pealt sekka ülikõrgeid helisid. Tagasi oma tavaregistris, ühendab tšello jõud laulu ja trombooniga ning koos jõutakse rännaku sihtpunkti: ühteainsasse nooti fraasi lõpul. Uuesti minnakse lahku, minoorses palas meenutab kvartett matuseorkestrit, ainult et nemad siin mängivad ilmselgelt paremini.

Puhkevas aplausis leiab Vincent Courtois viimaks mahti ansamblit tutvustada. Nad on juba mõnda aega tuuril olnud, ning see selgitab ka fakti, miks ei ole neil müügiks kaasas oma plaate: nimelt said need juba oktoobri lõpus Umea jazzifestivalil läbi müüdud. Ostuhuvilistele pakutakse alternatiivina Yves Roberti ja Francois Merville´i sooloprojektide CD-sid.

Muusika jätkudes on Courtois´l veelgi trikke varuks. Ta mängib tšellot nagu kitarri, tehes seda nii sundimatult, et pean endalt tahes-tahtmata küsima, kas tal on ehk isegi medikas kaasas. Trummar doseerib oma mängu vahele katkendlikke rütmimustreid, laulja lisab väikesel puldil nuppe keerutades omalt poolt rütmilisi kahinaid ning tšello võlub esile ülikõrgeid flažolette. Vokaali peaaegu atonaalsele soolole järgneb jällegi tšello kitarriks muundumine. Seekord kasutab Courtois poognat ning läheb üle tagasiside-efektiga mängimisele,”peegeldades” tšellot mikrofoni ees. Tagasiside-vile püütakse omakorda looperisse ja pannakse korduma, selle taustale improviseerib tšellist vaikselt pizzicato-tehnikas.

Üllatused pole aga ikka veel otsakorral, sest publikule pakutakse nii rock-valssi kui lustakat punki. Lõpuaplaus ei lasegi ansamblil lava-august lahkuda, head muusikat nõutakse veel ja veel.

Lisaloos demonstreerib kvartett veelkord oma loominguliste võimaluste lõpmatust, sedapuhku hiilgab taas lauljatar Jeanne Added oma suure hääleulatuse ja momentaalsete keerukate meloodiahüpetega. Aplaus kestab ja kestab.

6. novembril Teater No99 Jazziklubis “What do you mean by silence?”
Vincent Courtois Quartet koosseisus:
Vincent Courtois – tšello, elektroonika
Jeanne Added – vokaal, elektroonika
Yves Robert – tromboon, pikkoloflööt
François Merville – trummid, elektroonika