Sügisjazz: Kahe eliidi kohtumisel tekkis sünergia

25. detsember 2009

Sügisjazzi finaal – Eliidi ja Free Tallinn Trio kohtumine – väärinuks jäädvustamist. Sedavõrd erilised olid hetked Rock Cafes, kinnitab Marje Ingel.

Juba Sügisjazzi kava uurides võisid eesti eksperimentaalsema muusika huvilised heameelest käsi hõõruda. Kontserdikalendrisse kirjutatud Eplik & Eliidi ning Free Tallinn Trio tulevane muusikaline kokkupõrge tõotas tulla uskumatult põnev ja pani muusikasõbra kujutlusvõime juba varakult enne üritust proovile. Mida küll sellest seninägematust sündmusest oodata või arvata? Tõde pidi selguma 19. novembril Rock Cafés.

Oma muljeid vahendab Marje Ingel.

Määratud tunnil hakkab lavalt kostuma trummimüdinat, millesse otsekohe kartmatult sekkub Anne-Liis Polli laulu-jutuvadin. Tema kiirkõnes vatramist imiteeriv vokaliis jääb pikemalt soleerima, arvan sest sõna- ja helivalangust kinni püüdvat hüüatuse “issa-and-d!”. (Sama sõna illustreeriks küllap tabavalt kellegi Free Tallinn Trioga esmakordselt kokkupuutuva kuulaja üllatust.)

Lauljale tulevad appi Vaba Tallinna Trio teised liikmed Jaak Sooäär kitarril ja Anto Pett klahvpillidel. Kamraadide toel ja innustusel tõuseb Polli vokaal pea üliinimlikesse kõrgustesse, meenutades kohati lindude hääli. Äkki jääb instrumentaalne taust vakka ning Poll jätkab poolsosinal, lisab seejärel jälle volüümi ning läheb üle sugestiivselt dramaatilisele toonile, kõlades justkui kihutuskõneleja.

Kui Polli hääl kõrgustest jälle madalamale laskub, vaatab Jaak Sooäär laval ringi ja annab teistele märku. Lisandub Jaan Pehk, kelle falsetihääles peituvat sopranit on paljudel põhjust kadestada. Algul ongi Pehki hääl Polli omast suisa eristamatu. Võrratut „sopranite duetti“ nautides nendin, et kuulan praegu rahvusvahelist supergruppi, mis kontserdi edenedes läheb üha paremaks.

Rütm pannakse käima ning muusikalaevuke tüüritakse pop-rocki suunas. Kuna lavaesine on fännidest ummistunud, siis püüan kaugelt jälgida, kes muusikutest mida teeb. Tundub, et Pehk huilgab ja Eplik mängib kitarri. Free Tallinn Trio (ehk FTT) on vist vait jäänud, aga Epliku soolo lõikub helikangasse täpselt sellise soundiga, nagu laulaks Anne-liis Poll jälle superkõrgeid noote.

Chalice laulab midagi, lõpuks saan ka sõnadest aru. Ta laulab: „ma tahaksin olla kodus teleka ees“ ning see meenutab kangesti tuntud traditsionaali „ma tahaksin kodus olla“. Küllap on see mõeldud väikese nöökimisena keskmise massimaitse aadressil – selge see, et iga „mõistlik“ kuulaja põgenekski koju tänast kontserti kuuldes. „Hullud“ ja muusikagurmaanid jäävad aga paigale ja ootavad põnevusega, mis edasi saab. Kas kaks nii erinevat impro-kollektiivi mahuvad ühele kontserdile ära?

Mahuvad küll, ja kuidas veel. Edasi laulab Eplik, aga tema hääl mattub helimoonutustesse, mida ta ise mingi efektiplokiga esile kutsub, ning sõnadest ei saa aru. Ega „sõnu polegi vaja“, kui parafraseerida üht tuntud laulu Tarmo Pihlapi repertuaarist.

Rocklaul vaibub sujuvalt, instrumentaalmuusikasse segunevad irreaalsemad kõlad ja motiivid, siiski esialgu mažoorset tonaalsust kaotamata. Free Tallinn Trio läheneb lava eesäärele. Anne-Liis Poll krõbistab kõristitega mikrofoni ees ja räägib poollaulval häälel, Anto Pett saadab teda impulsiivsete fraasidega süntesaatoril.

Tasapisi hakkavad lisanduvad pillid mängima kindlas pulsis. Poll laulab trillerdaval häälel vokaliisi, Chalice hakkab samal ajal klahvpille mängides kõrgel häälel rääkima, laulma hakkavad ka Eplik ja Pehk.

Äkki on FTT märkamatult kadunud, kõlapilt pole enam „sürr“. Eplik laulab refrääni, mis mattub pikkamisi mürasse. Jaak Sooäär tuleb lava eesäärele kitarri krõhvitsema, Anne-Liis Poll tilistab kellukesi ning laulab kaeblikku laulu. Chalice ja Pehk teesklevad ka sopraneid ning see pole mitte ainult vahva, vaid ka kaunis. Peagi taandub Pehk siiski kõrgustest madalamale kõnehääle kõrgusele laulma-rääkima, Pollile vastab duett-kahekõnes veel vaid Chalice.

Kõlad lähevad tasapisi taas kosmilisemaks, selle eest hoolitseb Anto Pett süntesaatoril. Eplik sekundeerib trummidel, Sooäär kitarril. Süntesaatorilt kostma hakkavaid idamaiseid helisid täiendab progressiivrokilik sound ja müra – kitarr ja trummid on ühendanud jõud ja „pommitavad“ helipilti akordidega. Moodustub efektiivne trio kahe bändi liikmetest: Pett, Sooäär ja trummidel Eplik. Nad mõistavad teineteist laval hästi ja koostöö on väga hea. Kuuldav kõlaliselt võrreldav hiljuti Eestit väisanud KTU-ga või King Crimsoniga.

Peagi sekkub Anne-Liis Poll jälle kiirkõnelisel, agressiivsel häälel, süntesaator pillub kiireid klaasja kõlaga noote. Sooäär saeb lühikesi sakilisi hakkivaid fraase teiste esinejate fraasidele vahele, see annab väga hea efekti ja töötab nii hästi, nagu oleks seda kuude kaupa harjutatud. Poll hakkab skandeerivalt laulma. See kõlab nagu regilaul ja sedamaid käib mu peast läbi mõte, et teda oleks võinud paluda hiljuti üllitatud Tormise töötluste plaadile osalema. Tulemus oleks kindlasti põnev tulnud. Ansamblid viljelevad veel (just selles järjekorras) ohtrasti müra, sekka reggaet, eht-eplikulikke pop-rock-laule, kiiret svingi. Kui jõutakse järjega banaalse popmuusikani, huilgab-kõneleb sellel taustal Anne-Liis Poll ja ma märgin endamisi, et ta sobiks oma hääle poolest suurepäraselt ka metalbändi. Tõepoolest, võimsusest ei jää tal mingil juhul puudu, samas on tema hääles ka madalamatel kõrgustel olemas see jõulisus ja teravus, mis metalimeestel endil pahatihti puuduma kipub.

Chalice hakkab Polli huilgamise taustale lihtsal meloodial eestikeelset jutustavat teksti laulma. Need kaks häält sobivad kokku nii ideaalselt, et taas olen sunnitud nentima: see on supergrupp! Chalice’i eepilise laulu vahele pistab Poll idamaiseid pentatoonilisi fraase, Pehk tuleb sisse keskregistris ja Poll teeb talle sedamaid ruumi, „kolides“ vähemalt 2 oktaavi võrra kõrgemale. Lihtsalt vapustav! Neljandana lisandub kvartetti Eplik, kes laulab karedal, elektrooniliselt moonutatud häälel „Üksainus viis veel on jäänud siis…“ ja mattub aegamööda üha valjemaks ja dissonantsemaks kasvavasse tausta, mida lõpuks oleks õigem müraks nimetada.

Esialgu ei näi kummalgi ansamblil siiski viisidest puudu tulevat. Nad mängivad sürreaalse kõlaga reggaet, mis kasvab üle groteskseks kiriku- või matusekooriks, Pehk toob kuuldavale jazzilikku scat-laulu, seejärel muudetakse Pehki ja Epliku vokaal mitmehäälseks. Liitub ka Chalice ning kõige kõrgemas registris jälle Poll, kes väga hästi teisi täiendab ja seob nende fraase tervikuks – haruldane ja kuldaväärt anne eriti just vaba improvisatsiooni puhul!

Super-vokaalansamblist moodustub rütmide ja mitmehäälsuse sümfoonia, mis oma fraaside vahetamise geniaalsusega trumpab üle ka Manhattan Transferi seade Zawinuli „Birdland’ist“. Erinevatel aegadel ja erinevat moodi demonstreerib kvartett Poll-Pehk-Eplik-Chalice kogu kontserdi jooksul oma hiilgavaid vokaalseid võimeid ja suurepärast ansamblitunnetust, arendades korraks välja isegi midagi 4-häälse polüfoonilise vokaalfuuga taolist.

Kahju ainult, et kõik need geniaalsuse välgatused, mille tunnistajaks kuulajad olid, jäid üürikeseks ning kardetavasti haihtusid kuuldavale toomise hetkel, sest oletan, et kontserti ei lindistatud. Igatahes oleks see kindlasti jäädvustamist väärinud kui hindamatu väärtusega kultuurisündmus, seda tõendab ka kontserdi lõpul kõlav maruline aplaus.

Lisalauluna jõuavad Poll, Pehk ja Chalice rahvale veel hällilaulugi laulda, kuid ka selle keeravad pöörased bändid sürrealistlikuks.
Lõpetuseks sobib tsiteerida Jaan Pehki, kes kogu ettevõtmise juba kontserdi keskel programmilise laulukesega kokku võttis: „Meile meeldib olla teistest erinev, meile meeldib vahelduv taktimõõt ja… (langev glissando häälega) Nõnda lihtsalt võime laulda, teised küll ei või: lallalallallallaa!“