Sügisjazz: KUMU väisas taifuun nimega fusion

11. oktoober 2009

Oma laialdaste kogemustega on Toomas Rull kindlasti Trummar suure algustähega, kelle kohalolu ei jää märkamatuks ükskõik millises koosseisus, on Ivo Heinloo veendunud.

10. oktoobril KUMUs esinenud Tom-Tomm Quintet tekitas huvi mitmel põhjusel. Kõigepealt intrigeeris kontserdi reklaammaterjalidest silma jäänud stiilinimetus latin-funk-jazz-fusion ning tahtmine teada saada, milline neist neljast siis ikkagi Eesti parimate muusikute tõlgenduses peale jääb. Vastus: eks natuke kõike, ent esmajärjekorras muidugi fusion selle termini kõige puhtamas tähenduses.

Siinmail mitte väga tavalist loodusnähtust – fusioni-nimelist taifuuni käis tunnistamas Ivo Heinloo.

Fusionis on midagi nostalgiahõngulist ning eeskätt kuulub see minu isikliku arvamuse kohaselt ikkagi kokku 1970. aastatega. Paratamatult torkavad pähe võrdlused maailma tippudega. Tom-Tomm Quinteti variant fusionist meenutas pigem Steps Aheadi kui Weather Reporti, ent mõned teemad olid lahendatud ka funki ja disko võtmes.

Üldiselt sobinuks bändi repertuaar kenasti tantsusaaligi ja paar põngerjat esireas olid sellest tõsiasjast ka õieti aru saanud. Muusikuid endid tõmbasid hoogsad lood vägagi kaasa. Medali mõlemad küljed – nii fusioni käredameelsus kui ka erootiline sensuaalsus – olid kenasti välja toodud, kuigi vaheldusrikkust kontserdis nappis.

Oma laialdaste kogemustega on Toomas Rull kindlasti Trummar suure algustähega, kelle kohalolu ei jää märkamatuks ükskõik millises koosseisus, ent kontserdil kuuldu ei paistnud silma selgelt väljajoonistuva omapäraga, vaid pigem fusioni ja latin jazzi knihvide oskusliku kalkeerimisega. Samas, ega taolist muusikat Eestis palju ei tehta ja usutavasti on sellelgi oma nišš olemas.

Rõõm oli uuendada tutvust alati heatujulise Marek Taltsiga, keda džässilavadel näeb ülejäänutest harvemini. Raun Juurikas lisas elektroonikaga huvitavaid kõlavärve, mis meenutas 1970ndate Herbie Hancocki, keda süüdistati tollal džässi dogmadest kaugenemises ning sisutühja, vaid välist efekti taotleva klubimuusikaga sõbrustamises.

Efektitsemine ongi säärase muusika conditio sine qua non ja vajab ka ilmselt arrogantset artistinatuuri. Siin on koht ülemeelikuks soleerimiseks, saksofonistil enda hingetuks puhumiseks või trummaril ennastunustavasse hoogu sattumiseks.

“Tervisekahjustused kirjutage minu arvele,” ütles Toomas Rull lõpetuseks, viidates kõlanud muusika keskmisest kraad märgatavamale valjusele. Tõepoolest, ei Rull ega saksofonist Raul Sööt jätnud detsibellide osas eriti ruumi fantaseerimiseks. Selge, et kui laval on terve löökpilliarsenal, siis koondub kõlapildis pearõhk just sinna, ent sellegipoolest oleks tahtnud ülejäänud instrumente pisut rohkem kuulda.

Publiku muljeid Tartus toimunud kontserdilt koondas Andra Roosmets:
Sille ja Elo:”Minu meelest oli väga hea kontsert. Kahju, et nii vähe rahvast oli, nädala sees ei tulda… Tulevad ainult fännid. Mul on tõsiselt kahju neist inimestest, kes siia ei tulnud, nad jäid väga heast kontserdist ilma.”

Kalle:”Väga lahe oli. See andis energiat. Ärkasin täna väga vara ja olin juba väsinud, kui tulin, aga praegu pole enam üldse väsinud. Väga energiline kontsert.”

Liisa:”Tore on vaadata, kuidas inimesed naudivad seda, mida nad laval teevad. See kõlas väga ühtlaselt ja väga hästi. Väga oivaliselt.”

Koosseis:
Raul Sööt – saksofon
Raun Juurikas – klahvpillid
Marek Talts – kitarr
Mihkel Mälgand – bass
Toomas Rull – löökriistad