Sügisjazz: Mahavok Rock Cafe´s – kvaliteet aastast 1982

25. veebruar 2010

Mahavoki põhisolist Kare Kauks esitas täielikku hittide paraadi, kuid asi on kaugel nostalgiamaigulisusest, kinnitab Kristel Niisuke, kes viibis Sügisjazzi ühel meeldejäävamal kontserdil.

Mahavok & Kare Kauks, 1. oktoobril 2009, Sügisjazz
Autor Kristel Niisuke, EKA arhitektuuritudeng

On 1. oktoober 2009 ja Sossi mäel Rock Cafe ukse ees on pikk järjekord. Nimelt on Jazzkaare Sügisjazzi raames kohe algamas Mahavoki kontsert. 1980-ndate aastate menubänd on tegemas järjekordset kontserdit oma suures tagasitulemises. Saali jõudes peab veel tükk aega ootama, sest suure huvi tõttu lükkub kontsert edasi. Siiski peale paarikümne minutilist viivitust algab kõik pihta.

Esimesena tuleb lavale ansambli helilooja ja eestvedaja Heini Vaikmaa ning tema järel ka teised liikmed (Kalev Aas, Sven Himma, Raul Arras), järk-järgult avapalaga “Meridiaanid” ühinedes. Kohe algusest loob see lugu kummaliselt kosmilise atmosfääri ning seega sobib sissejuhatuseks ideaalselt. Huvitaval kombel on enamik Mahavoki instrumentaale alguses küllaltki raskesti kuulatavad, neid peab mitmeid kordi kuulama enne kui hakkad aru saama lugude käimapanevast jõust. Samas on lood väga pikad ja neis on mingi tsentrifugaalne areng, mis vaikselt edasi tiksudes kuulaja täiesti sisse mässib.

Paelub ka Heini Vaikmaa loomingu peen nüansseeritus, mis ei lase vähematki juhuslikkust ligi, samal ajal ei mõju tema lood nende detailsuses tehislikult, vaid väga loomulikuna. Kui palad “Meridiaanid”, “Tsunami” ja “Igavik sügavik” on suurejooneliselt unelevad ja seiklevad kuskil ilmaruumis, siis Mahavokil on ka palju maisemaid teoseid. “Primitive Force”, “Kärestik”, “Hüpe üle oma varju” ja “Tulekahju” on ärevusest pulbitsevad ja kiireloomulised lood, mis ei ole siiski vaatamata pidevale “kidraandmisele” kaotanud oma kõlavarjundeid. Palju annavad instrumentaalidele juurde ka taustaks olevad videomontaažid, mis teevad loo mõistmisel “otsad lahti”, kuid on piisavalt abstraktsed, et mitte hakkata domineerima ja mõjuda pigem lava- ja šoukujundusena.

Pisut veidrana mõjus loo “What´s your Fantasy” ajal lavale tulnud tantsutüdrukud, kes väga nappides riietes oma samme tegid. Kuigi pala ise on meelas ja flirtiv ning ka pealkirjast lähtudes võiks ju aru saada, miks selline otsus tehti, siis seal aegruumis mõjus see pisut võõrelemendina.

Hea üllatus oli Mahavoki uus lugu “To Joe Z”, mis kohati jäi liiga ühetasandiliseks, samas ei vähenda see loo hüpnotiseerivat mõju. Lugu võiks olla ka oluliselt pikem, et saaks kauem selle mõju all uneleda. Aga fakt, et Mahavok on võtnud repertuaari uusi lugusid, laseb neil paista täisväärtusliku bändina, kes ei jää “ammu kuulsaks mängitud lugudele” puhkama. Seda, et nad ei taha olla lihtsalt projektikäigus “tagasitulnud bänd”, kes sama kiiresti kaob, on näha peensuseni lihvitud esitusest: tehniliselt täiuslik pillimäng, surround heli, tulepurskajad, taustalauljad lauludes jne.

Mahavoki esimese laulja Karl Madise esinemine tundub täiesti teisest ooperist, kuigi lugu “Kus Valgus” mõjub tema teiste lugude kõrval ootamatult värskelt. Võib-olla on asi selles, et Madise hääles peegeldub paljude jaoks tema seotus “keskmise Elmari popi” laadse muusikaga ning see natuke segab kuulamist. Loos “Kus Valgus” on esitusmaneer täiesti muutnud, mis laseb keskenduda rohkem kogutervikule.

Mahavoki põhisolist Kare Kauks esitas täielikku hittide paraadi, kuid asi on kaugel nostalgiamaigulisusest. Esiteks sellepärast, et noorele publikule (kes kontserdil silmnähtavalt domineeris) on enamus repertuaari uus. Teisalt sellepärast, et Kauks suudab lauldes kõik lood hingestatult läbi elada, muutumata sealjuures aeglasemate ning mõtlikumate palade (“Usu ometi”, “On läinud aastad”, “Minna lihtsalt nii” jt) juures sentimentaalseks. Ka hoogsamad lood (“Lootus”, “Tants läbi elu” ja Mahavoki ilmselt kõige kuulsam lugu “Mägede hääl”) mõjusid väga värskelt. Tema fantastiline kõlavarjundeid täis lauluhääl on see, mis viib need laulud uuele tasemele.

On huvitav kuivõrd oluline on Mahavoki lauludes erinevate instrumentide osa. Seda mitmeplaanilist muusikat oleks väga raske ühel saatepillil mõjuvalt mängida. Lisaks erinevatele pillidele kasutati seekordsel kontserdil ka (eelnevalt mainitud) taustalauljaid, mis suurendas lugude „polüfoonilisust“ veelgi.

Muusikaelamuse nautimisele aitas kaasa ka publiku erakordselt soe vastuvõtt, mis päädis bändi kahekordse tagasikutsumisega ning lillekinkimistega. Huvitav on ka seejuures see, et bändiliikmed ei hiilga just liialt väljakutsuva esinemismaneeriga ning nende trump on pigem pühendumine eelkõige muusikale ning siiras rõõm õnnestumistest ja publik hindab seda. Hea oli ka asjaolu, et kontsert korraldati just Rock Cafe´s kus erinevalt Padisel toimunud kontserdil publik sai kaasa “jämmida”.

Mahavok on küll 1982. aastal loodud bänd, aga oma mitmekesise soundiga tundub ta tänapäevalgi olevat oma ajast eest.

Artikkel sai trükivalmis 05.01.2010

———————–

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.

MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Analüüsitakse nüüdismuusikat kui nähtust kõige laiemas plaanis (akadeemilisest kuni rokk-/popmuusikani). Keskendutakse nüüdismuusika arvustamisele ja käsitletakse seda koos nüüdiskunsti ja nüüdistantsuga nüüdiskultuuri terviknähtusena.

Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on esimesel kahel aastal kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (muusikateadlane ja -kriitik), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). 2009 on lisaks Maris Valk-Falgule kutsutud Maria Mölder (muusikakriitik ja toimetaja, popmuusikaspetsialist), Tui Hirv (laulja, muusikakriitik ja -teadlane ja kirjanik) ning Kai Tamm (muusikateadlane ja toimetaja). Lisaks Tallinna Ülikooli Muusika osakonnale kuulub eriline tänu kursuse senise toetamise eest erinevatele festivalidele-kontserdikorraldajatele, eelkõige, EMTA ja Sügisfestival, Eesti Kontsert ja NYYD-festival, Eesti Meediakunstnike Ühing ja PLEKTRUM, HUH (Hea Uus Heli), Jazzkaar ning NU Performance festival.

Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii Tallinna Ülikoolis kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seni on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt (nüüdis)muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus jätkab ja laiendab oma tegutsemist ka tulevastel õppeaastatel, seda alates käesolevast õppeaastast eriti Mari-Liis Rebase (MuKriErikursus07 vilistlane) aktiivse assisteerimise toel korralduslikes ja sisulistes küsimustes, aga ka tänu kõikide teiste osalejate kaasamõtlemisele.

Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant