Sügisjazz: Peter Fessleri vabaduse manifest

07. oktoober 2009

Peter Fessler on imeline vokaalvõlur, kes oskab muuta ka ookeani lainete müha usutavaks ja kõrvupaitavaks.

Et ühe sakslase rinnus võib lüüa brasiillase süda, näib esialgu raskesti usutav. Olles aga kuulnud ja näinud, kuidas Peter Fessler koos enda omaga ka publiku südamed bossanoova rütmis põksuma paneb, näib see olevat ainumõeldav selgitus.

Sügisjazzil esinenud Peter Fessleri kontserdi muljeid vahendab Marje Ingel.

Mis on see miski, mis bossanoova tema esituses nii ehtsaks teeb, jääbki tabamatuks ning sõnadega kirjeldamatuks, kuid saalis istudes on brasiilia hõngu vältimatult tunda. Kui publik on oma istekohad leidnud, siseneb musta kasti taolisse Kumu auditooriumi tagasihoidlikult musta riietatud mees, soni peas ja kitarr käes. Ta tervitab publikut taaskohtumise puhul üle kuue aasta (Peter Fessler esines 2003. a. Jazzkaarel) ja tutvustab lühidalt oma repertuaari, mis on segu Euroopa sajanditetagusest muusikapärandist ning brasiilia bossanoovast.

Ehtsaksaliku korrektsusega tunnistab ta seejärel, et on veidi külma saanud, kuid tal on olnud selle tagajärgede ravimiseks piisavalt vahendeid ning hääl on kuulaja jaoks olemas ning töökorras.

Fessler alustab kontserti ootamatult: Johann Sebastian Bachi aariaga süidist kammerorkestrile BWV 1068 D-duur, et sellelt sundimatult üle minna tuntud laulule “Fly me to the moon”. Tema tõlgendus on tavapärasest rütmikam ning Fessler demonstreerib siin kohe oma suurt hääleulatust, põimides falsetiga lauldud aarialt jazzistandardile üle minnes sekka palju madalaid noote.

Jazzlauljatele tavaliselt nii omase vibrato asemel kasutab Fessler pikkadel nootidel sageli täiesti sirget ja ühtlast, otsekui masinast või konveierilt tulevat ning paraja pikkusega fraasideks lõigatud ülidistsiplineeritud häält, mis loob tema esitusest puhta, kohati ehk isegi steriilse mulje. Kuid see liigse steriilsuse mulje on vaid hetkeline. Fessleri süda kuulub bossanoovale ja niipea kui ta brasiilia lugudega algust teeb, hakkab tema esitus särtsakusest lausa sädemeid pilduma. Ta skätib elavalt žestikuleerides ning oma kiiretesse improvisatsioonidesse lausekatkeid pikkides, justkui oleks kogu scat-laul üks pikk kodeeritud tekst, millest vaid osa on šifreerimata jäetud.

Fessler mainib, et eelmisel aastal tähistati bossanoova 50-ndat aastapäeva. Eestis olevat bossanoova väga popp, teab ta järgmisena öelda. Tallinn olevat lausa bossanoovastunud, ta koges seda ise, kui avastas, et mõlemal pool turgu mängis kohvikutes bossanoova muusika. Veel avaldab ta kuulajale saladuse, et tahaks oma vanaduspäevad veeta ühel Brasiilia rannal, seltsiks vaid kitarr ja ookeani kohin. Ookeani lainete müha oskab Peter Fessler ka ise suurepäraselt imiteerida ning oma improvisatsioonidesse põimida, samuti võib tühipaljas pilli häälestamine olla improvisatsiooni algpunktiks, kust hüplevad noodid igas suunas laiali jooksevad ning seejärel jälle ühte ritta võtavad, moodustades „One note samba“ monotoonse meloodia. Algversioonis ühel noodil püsivat salmi-meloodiat on Fessler, muide, veidi kohandanud ning mõnda aega olen isegi segaduses, kas see ikka on seesama Antonio Carlos Jobimi „Samba de uma nota so“. Mööda heliredelit üles ja alla tuiskav refrään paljastab, et nii see siiski on.

Tõelise tehniliselt nõudliku vokaalakrobaatikani Fessler aga veel ei lähe, vaid jätab efektsemad numbrid kontserdi lõpuks. Vahepeal võtab ta üldtuntud lauludega „hoogu maha“ ja laseb kõigil imetleda oma hääle kõla, mis näib ballaadide esitamiseks lausa loodud olevat. Samas põimib ta ülemaailmselt tuntud lauludesse kohalikku koloriiti: näiteks tüdrukust Ipanema rannal saab tüdruk Tallinna sadamas, kes sõidab KuMu-sse Peter Fessleri kontserdile.

Hiljem, aplausiga tagasi kutsutuna, viib Fessler improvisatsiooni lausa muusikafilosoofilistele radadele. Nii kostab scat-laulu sekka üksteisega dialoogi moodustavaid hüüatusi nagu „is this jazz?“ – „no question!“ – „think about it!“ – „club jazz as a mixture?!“ – „now I get it!“ Ja oma äsjase väitluse lõppu lisab ta veel ühe, ümberlükkamatu argumendi: kaelamurdvate trikkidega vokaalimprovisatsiooni hääleulatuse ülemisest piirist alumiseni.

Seejärel soovib ta publikule paar sammu lähemale astuda ning harutab mikrofoni juhtme statiivi ümbert lahti ja tõmbab seda endale järele, kuid – oh häda! – juhe on veel ühe eraldi rõngakesega korralikult statiivi külge kinnitatud ning Fessler loob endast ainsa hetkega karikeeritud vabadust ihkava tüübi, kes statiivi järel lohistab nagu vang jala küljes olevat ahelat. Sedamaid lisab ta ka vokaalse kommentaari, lauldes: „jazz means freedom, don’t hinder me!“.

Veelkord ja veelkord plaksutatakse bossanoova trubaduur lavale tagasi. Tema lõppsõnaks ja omalaadseks vabaduse manifestiks kujuneb „Manha de Carnaval’i“ esitus, kui ta iseendale taustahäält laulab (täiesti erineva vokaalse võttega, mida ta sekundi murdosa jooksul on suuteline „ümber lülitama“), lisaks improviseerib veel „tromboonikõlalise“ soolo, millele ta omakorda madalal toonil vahele sosistab, seejärel räpib sundimatult, ja laulab jälle imetabaselt edasi.

Tõsi mis tõsi: jazz on vabadus, mis tuleb seest, ning sedasorti vabadust ei suudaks piirata ka põranda külge naelutatud mikrofonijalg.

20. septembril Kumu auditooriumis Peter Fessler (laul, kitarr)