Sügisjazz: Tartu publik ei raatsinud muusikuid lavalt lasta

26. november 2009

Sügisjazzi raames esines Eestis Vincent Courtois Quartet, kelle kontsertidest Tallinnas ja Tartus kujunesid selle sügise jazzielu säravamad hetked.

Neljapäeval, 5. novembril leidsid Tartu jazzisõbrad tee Athena keskuse kinosaali, kus esines Vincent Courtois Quartet Prantsusmaalt. Lava ja saali täitsid muusikaga tšello, tromboon, trummid ja vokaal. Tšellist ja kvarteti liider Vincent Courtois võlus oma pillist välja helisid, mis kõlasid nagu mängitaks nii tšellot, kitarri, viiulit kui ka kontrabassi. Tartlastele meeldis nii väga, et ei tahtnud muusikutel kuidagi lavalt lahkuda lasta.

Publikuga vestles Andra Roosmets.

Priit, tudeng:”Ma lugesin seda pressiteadet ja üllatas küll, et suurepärased muusikud on. Laulja hääl meeldis väga, tuletas meelde erinevaid vokaliste, aga oli nendest üle, väga hea ulatusega ja ilus tämber. Suurepärane trummar. Tšello erinevad kasutusvõimalused, väga tore kuulata. Kelmikas sarvemees. Ja väga äge rokkiv osa oli vahepeal.”

Urnas ja Liivi:„Väga meeldiv kontsert, eriti meeldis laulja. Mulle loomingulisus, huvitav kokkumäng, tšello võimalused, tromboonisoolod… Nauditav oli kuulata, kuidas nii erinevad pillid nii sõbralikult ja kaunilt koos kõlasid, samas kui kõik olid ka omaette suurepärased.”

Küllike, psühhoanalüütik:„Mulje on vapustav. Nad olid nii mitmekülgsed, valdasid oma instrumente täielikult. Laulja vokaal oli väga sisukas ja emotsionaalne, ka tekstid olid suurepärased, lembetekstid ja osaliselt ka filosoofilised eneseotsingud. Oskan natuke prantsuse keelt ja see aitas kaasa. Tervikuna vapustavalt hea kontsert, värkendav.”

Laura Paju, jazzkaar.ee ajakirjanik: „Enne kontserdi algust kuulsin publiku hulgas siirast imestust, kuidas on võimalik tšelloga jazzi teha. Nagu kontserdi käigus selgus, on see täiesti võimalik. Muidugi oli Courtois’ kvarteti mäng kaugel traditsioonilisest jazzist, see kaldus pigem vabaimprovisatsiooni ja avangardi valda. Tunda oli ka seda, et Vincent Courtois’l on klassikalise muusika taust, kohati kõlas nende muusika pisut süidilikult. Kuid mitte ainult, oli ka hetki kui kvartett laval suisa rokkis või veiderdas.

Lauljatar Jeanne Added’ilt oleksin rohkem oodanud. Tal oli küll meeldiv hääl, kuid midagi jäi selles puudu. Mind häiris see, et Added’i laulustiil meenutas liialt Björki. Teiseks rõhus ta oma laulmises liialt ühele emotsioonile, esinedes justkui armuvalu käes vaevleva ohvrina. Kui ansamblis on laulja, siis paratamatult tõmbab see palju tähelepanu endale. Kui suutsin ta korraks ära unustada ja kuulata näiteks trummar François Merville’d, oli see vägagi nauditav. Tal on väga isikupärane mängustiil, selline küllaltki jõuline ja äkiline. Kohati jäi mulje, et ta vahetab peaaegu igas taktis taktimõõtu, kuid samas suudab ikkagi meetrumile truuks jääda.

Samuti meeldis mulle tromboonimängija Yves Robert. Kogu sellise free-jazzilikkuse ja rabedate emotsioonide juures mõjus tema mäng väga rahustavalt. Kui teised bändiliikmed jätsid veidi sünge ja dekadentliku mulje, siis tema oli pigem optimistlik, ent samas mänglevalt julge.“