Sügisjazz: Uus energia Eliidilt ja Free Tallinn Triolt

26. november 2009

19. novembril Rock Cafes ennast publiku ees testinud Eliidi ja Free Tallinn Trio ühisprojekt oli üle igasuguse piiri hull. Positiivses mõttes.

19. novembril Rock Cafes ennast publiku ees testinud Eliidi ja Free Tallinn Trio ühisprojekt oli üle igasuguse piiri hull. Positiivses mõttes.

Muljeid vahendab Mari Hiiemäe.

Free Tallinn Triot fännan juba ammusest ajast, pidades vokaalimprovisatsioonimeistrit Anne-Liis Polli vaidlustamatuks geeniuseks ning Trio ühist keemiat kõrgprofessionaalsete muusikute nauditavaks ning väljapeetud eneseväljenduseks. Eliiti olen samuti fännanud – eelkõige sellega seotud muusikute julguse tõttu teha asju, mis neile endile meeldivad.

Minu eelhäälestus enne Rock Cafe kontserdi algust oli mõlemat koosseisu eraldi arvestavalt soosiv. Seda, mismoodi nad ühisel laval omavahel haakuda suudavad, ei osanud ma aga ette ennustada Väljandusvahendid ja kontseptsioon on kahel bändil olnud ju siiski väga erinevad.

See, mis toimus, oli võimas. Ühisprojektis säilis psühhedeeliline varjund, mis Free Tallinn Trioga ikka kaasas on käinud ning Eliidi-poolse panusena sai projekt juurde nii tempot, haaravat biiti kui nooruslikku energiat. Ei olnud see mingi vaikne tiristamine puhta kunsti tegemise eesmärgil, vaid lärmakas otsustava formaadiga projekt, mis haaras kaasa ainuüksi tänu oma hoogsusele.

Formaadiks oli rokk-kontsert, mille ühtlaselt vägeva võimendusastme sisse mahutusid nii Eliidi kui Free Tallinn Trio sõnavõtud. Palade vahel pause peaaegu ei tekkinud. Kõik muusikud olid korraga laval ning teatepulk liikus sujuvalt ühe koosseisu käest teise kätte.

Hakatuseks esitasid Eliit ja FTT kordamööda palasid isiklikest tagavaradest, ilma et õhtu kulgemine kusagil takerdunud oleks. Palade improvisatoorne alge kord võimendus (FTT panusena), kord kahanes (Eliidi mängitud laulude osas). Õhtu mõnusaimaid emotsioone tekitasid aga vaieldamatult ühisimprovisatsioonid, mille käigus avaldus mõlema osapoole suutlikkus kaasosalise tavanäoga arvestada. FTT tasandas oma tavapäraselt ettearvamatu rütmipildi Eliidi omaga sarnaseks ning Eliidi liikmed omalt poolt üritasid panustada (vokaal)improvisatsioonile.

Esinemis- ja ka eksimisjulgust oli neil kõigil küllaga. Eks see, et nende kõigi näol on tegemist erakordselt musikaalsete inimestega, kes eksperimenteerimise käigus ei kõhkle ka ebaharmoonilisi helisid kuuldavale tuua, neil sulanduda aitaski. Vaiko Eplik tegi laval tugeva kajabäkiga varustatuna hirmsaid karjeid, Chalice noppis nagu muuseas maast fraase, mida helipildile mitmete kordustena juurde lisada ning Jaan Pehk demonstreeris oma imelisi “ülemhelisid”, see tähendab oma vingelt kõrges registris lauldud noote. Anne-Liis Pollil kui professionaalil polnud mingi vaev oma häälitsustevoogu kõigele sellele juurde lisada, kasutades vastavalt vajadusele kas verbaalse tähenduseta või tähendusega helifraase. Ja Jaak Sooäär – nii reipalt rokkimas pole ma teda ammu juhtunud nägema, kuigi olen tema miljoni muusikaprojektiga ikka enamjagu järge püüdnud pidada.

Kohati oleks võinud Eliidi ja trio ühisprojektilt soovida veel ühtlustatumat ning läbimõeldumat struktuuri, aga milleks. Oli ju eesmärk koos mängides lihtsalt vaadata, mis välja kukub ning esineda koostööprojektina, mitte nn ühise perena. Kumbki pool võitles oma vahenditega, milleks Eliidi puhul olid pigem konstruktiivsed rütm ja sõnad, FTT-l aga helistampide dekonstrueerimine.

Vaatasin ja pidasin aru, kuivõrd need kaks erinevat poolust üksteist täiendavad ja tulin järeldusele, et vägagi palju. FTT-l oli ette näidata akadeemiline meisterlikkus nii pillikäsitsemise kui häälekasutuse osas ning oskus improvisatsiooni keerukuselt ulmelisele tasemele kerkida. Siis aga tuli Eplik ja näitas ette mõned seksikad lisanõksud nagu tagumikuga süntesaatorisse istumine ja Äu! karjumine, millega sai loodud lavalisele vabadusele lisamõõde. Jah, omal kombel on FTT liiga perfektne, et sellist mõõdet ise tekitada. Ning ka popp-roki lõigud, mida teistmoodi helistruktuurina oma loomingusse sisse põimida – ka seda ei saa FTT ise teha, sest see pole nende stiil. Postmodernistliku sulamina sobisid aga kaks bändi kokku küll.

Lõpukolmandikus ühise panusega lugude osakaal järjest sagenes ning lavalolemine paistis esinejaile järjest enam mekkivat. Kontserdi kulg ning publiku jaoks ettearvamatu kompositsioon päädis Aapo Ilvese lavalehüppamisega, kes lõppvaatuses ühe pala vältel joigude jorisemisega projektile oma panuse andis.

Kuna uut võimast kvaliteeti aimus juba esimesest kontserdist, siis jääb mul fännina vaid loota, et esinejad seda ühisprojekti ühekordse katsetusena maha ei mata, vaid ka edasi arendavad. Ootan kõige paremalt ning kavatsen minna ka järgmisele kontserdile.

Vaiko Eplik ja Eliit koos Free Tallinn Trioga
Rock Cafes 19.11.2009