Sügisjazz: Veski-Kalluste teekonnakontsert avas Sügisjazzi

08. september 2009

Villu Veski ja Tiit Kalluste võtsid kontserdil kokku Põhjala saatre häälte projekti kaunimad hetked.

Tiit Kalluste ja Villu Veski kontsert Tallinna Püha Katariina kirikus lubas publikul sisse piiluda duo viimase kaheteistkümne aasta loomingulisse teekonda, mis koondatud projekti “Põhjala saarte hääled” ümber.

5. septembril toimunud kontserdi muljeid vahendab Mari Hiiemäe.

Aegade jooksul kolmele plaadile salvestatud “Põhjala saarte hääled” on tubli tükk mõlema muusiku elukäigust. Seda muusikat on Villu Veski ja Tiit Kalluste mänginud aastast 1997, kuid ammenduma ei paista see hakkavat. Publiku vastuvõtt on Veski-Kalluste duoprojektidele jätkuvalt soe ning muusikud ise näivad oma esitatust samuti selget rõõmu tundvat. Ka laupäevane kontsert Tallinna Püha Katariina kirikus läks korda.

Kontserdi ajamaht oli piisavalt kitsas, et mitte lubada muusikutel esitada oma loometeest täielikku ülevaadet. Niisiis koosnes kava üksikutest erinevatelt plaatidelt pärit lugudest, mille Villu Veski vahekommentaarid õrna paelaga kimbuks kokku sidusid. Moodustus üsna veenev tervik, millesse kogutud lood – olgugi tempolt ja tüübilt kohati erinevad – sobisid üksteisele järgnema hästi.

Esimesed kolm pala kõlasid kõige värskema, tänavu ilmunud plaadi pealt, kus mulje-eeskujuks võetud Kalevipoja-Kalevala teemad. Paladeks jagatud olid need pigem esitajate endi jaoks. Kuulajate jaoks moodustasid lood mitmeosalise seotud teose, millede vahelisi pause plaksutamisega rikkuma ei hakatud.

Helikadudeta kirikus kõlas akordionihääl orelina. Seintes heli ei neeldunud, vaid sai kajalt lisajõudu. Tulemuseks oli muusika ühtlane voogamine, mis tekitas meditatiivse meeleolu.

Peagi tegi kava käänaku esimese plaadi materjali suunas. Saaremaine Ristitants, üks vana Kihnu lugu, siis Jan Garbareki algupäraga pala Veski-Kalluste versioonis. Saksofoni ja akordioni kokkukõla. Väikesed südamega tabatavad tuttavad fraasikillud alati uuenevas ja teisenevas vormis. Meloodiad, mis kõlavad iga kuulamisega natuke teistmoodi. Ning kontserdi lõpuks tuli ka paar tangot, et märkida ära esitajate eluteed saatnud oluline huvisuund ka selle muusika vastu.

Vahehetked täitis Villu Veski mõnusaks vormitud taustainfoga palade saamisloost. Seda polnud küll kuigi palju, kuid omad momendid see kontserdile lisas, et muusikat jälle pisut teise kõrvaga kuulata. Hoopis isiklikumana mõjub lugu, kui sa tead, et selle on Tiit Kalluste hariliku pliiatsiga üles kirjutatud ühes Buenos Airese kohvikus või et Astor Piazzolla pühendas selle kunagi lillemüüjale poisikesele, kelle lilli mitte keegi osta ei soovinud. Või teada, et plaat, mille materjal kõrvus kõlab, sai kõrgete emotsioonide mõjul salvestatud vaid ühe päevaga, muusikute eelneva ettekujutuseta lugude pikkusest või pealkirjadest.

Lisaloo ajaks kasvas sümpaatiast heldimus. Elusa esituse üleminek plaadilt tulevaks muusikaks, mille jooksul esinejad lavalt lahkusid, oli õnnestunud efekt. Publik sai veidi lisaaega mõtiskleda kõige ilusa ja kaduva üle ning häälestada ennast veel takkajärele lõppenud kontserdi teemadega.

Üks tund on liialt napp aeg, et sellesse võiks mahutada kaksteist aastat. Villu Veski ja Tiit Kalluste kontsert näitas, et illusioon võimatust on võimalik. Teekond võib olla pikk, kuid mälestustes jääb sellest ikka vaid üksainus viiv või “Kui üksainus suvi”, nagu kontserdi pealkirigi kõlas.

Tiit Kalluste-Villu Veski kontsert “Kui üksainus suvi”
Tallinna Püha Katariina Kirikus 5. septembril 2009