Sügisjazz:Hullumeelne jazz Prantsusmaalt sundis kuulama

07. november 2005

Jazzkaare veebireporterile Rivo Randverile jättis U.L.M. kustumatu mulje – muusikud tegid oma instrumendil täpselt seda, mida tahtsid ja see halvas publiku kuulama ning süvenema.

2.novembri õhtupoolikul andis Teater NO99 suures saalis kontserdi moodsa jazzi valdkonnas seiklev Francois Courneloup trio U.L.M.

Kontserdimuljeid vahendab Rivo Randver Jazzkaare veebitoimetusest.

Kontsert algas täpselt sama hullumeelselt kui lõppes. Tehniline aga kohati ka üpris minimalistlik muusika sundis pakutavat sügavalt kuulama ja kaasa mõtlema. Sageli tundus, et laval möllab lihtsalt üks suur kollektiivne improvisatsioon, aga nähes muusikute noodipabereid ja nende tähelepanu paberitele, oli selge, et tegevus on väga läbimõeldud. Trio esituses kõlas tegelikult väga raske muusika, mida ilma süvenemata on üsna mõttetu kuulata.

Kõik kolm muusikut on kahtlemata modernse jazzi tipud. Kõigil õnnestus enda virtuoosust ka näidata, kuid kindlasti ei olnud see eesmärk. Tähtis oli, et muusikud tundsid end oma instrumentidel piisavalt tugevalt, mugavalt ja vabalt, et teha just palju muusikat.

Silmapaistvaim oli trios kindlasti kitarrist Marc Ducret. Tema teatraalsus laval ja virtuoosne pillimäng ei saa jätta külmaks ühtegi muusika austajat. Võiks väita, et sageli ta jättis ka ansamblikaaslased täiesti enda selja taha. Tema soolodes oli palju freejazzilikku vabadust. Tema laval olek on ansambliliikmetest kindlasti kõige väljendusrikkam ja pilkepüüdvam. Ducret`i keha justkui kõlaks koos kitarrigavõimendiga ja tema pill justkui tantsiks koos temaga. Samas ei tohi kindlasti arvata, et tegemist on tsirkusega.

Saksofonist Francois Courneloup mängis seekord terve kontserdi vältel vaid baritonsaksofoni. Tema tehnika ja vabadus muusikas on silmatorkav. Põhimõtteliselt on nii, et mees teeb oma instrumendil seda, mida tahab. Tal on selleks piisavalt oskusi ja väljendusrikkust. Baritonsaksofoni madal ja kõlav tämber täitis kogu saali heliga, ükskõik, missugune oli loo dünaamiline püüdlus.

Courneloup mängis baritonsaksofonil enamasti just ülemises, kõrgemas registris, kus ta veidi kriiskavalt kõlab , aeg ajalt ka tema kõige madalamaid helisid esile tuues. Prantslasest saksofonist kasutas oma mängus meelsasti ka slap-tehnikat, mis moodsa jazzi saksofonistidel ka üsna sagedane on.

Trio trummar Martin France paistis kontserdil silma kõige rahulikumana ja sageli jäi ta natuke Ducret´ ja Courneloup´ hoogsa ja jõulise mängu varju.

See oli raske muusika, mida on mõttetu liigitada. Kindlasti ei ütle väga valesti, kui nimetame projekti freejazzi valdkonda, kuid see ei ole tegelikult ju üldsegi vajalik. Francois Courneloup trio U.L.M esitab tõsist muusikat, kus on palju vabadust ja mida kindlasti ei ümbritse piirid. Kõik muusikud on absoluutselt kindlakäelised, väljendusrikkad instrumentalistid ja vaid sel juhul saabki sündida kontserdil kuuldud kvaliteetne, raske, tänapäevale iseloomulikult rahutu ja küllaltki eksperimentaalne muusika.