Sügisjazzi raju improgala Kumu räästa all

07. november 2013
Marje Ingel

Kahest Sügisjazzi improgalast esimene toimus Tallinnas. Õhtu täheks oli kutsutud legendaarne trummar Han Bennink Hollandist. Kokku tulid ka kodumaised põnevad improviseerijad häälte ja erinevate, kohati päris eksootiliste pillidega. Kumus käis uudistamas Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Improgala algas intensiivse mürgeldamisega. Temperamentne vanahärra Han Bennink haaras initsiatiivi, täristas kõristit ja müdistas trummikomplektil. Jaak Sooäär liitus Benninkiga vargsi ning tema kitarrimängust moodustus ühtlane sumin, mis kerkis helipildis üle kuuldehorisondi aegamisi nagu lähenev äikesepilv. Bennink trummeldas nüüd algava paduvihmana. Mõne minuti jooksul selgines sadu siiski sedavõrd, et vihmahoogude vahel viirastus muusikalitegelase Dolly tuttavlik kuju. Mõistagi tervitasid pillimehed teda palaga „Hello, Dolly!“, mis vahepeal marsiks ja seejärel sambaks moondus. Sambakarnevali rütmidelt sobis üle minna duo äsjailmunud plaadilgi leiduvale tantsuloole „Beach party“, mis kontserdil kõlas küll tublisti kiiremas tempos. (Küllap võeti kiirem tempo selleks, et kujuteldavail tantsijail tallad kuumal liival liiga tuliseks ei läheks.) Äikesepilv polnud silmapiirilt aga veel taandunud, sellest andis märku AC/DC pala „Thunderstruck“ meenutav kitarrikäik.

Raju lõppedes laskus muusikamaastiku üle hämarus. Öö edenedes selgines taevas ning kesköö paiku – Thelonious Monki palas „Round about midnight“ – ilmusid nähtavale tähed. Rahuliku vaikuse rikkusid sääseparvena pealetungivad ärevad noodid, milles hetkeks aimus sugulust Rimski-Korsakovi „Kimalase lennuga“. Sedamööda, kuidas Jaak Sooäär mängu jätkas, taipasin, et tegu on hoopis liivatormiga, millest kostsid läbi Duke Ellingtoni ja Juan Tizoli „Karavani“ helid. Jaak Sooääre ja Han Benninki duole eraldatud kontserdiosa lõpetuseks kõlas veel üks Thelonious Monki pala „Eronel“.

Seejärel liitus duoga Laura Põldvere ning koos läbiti mängleva kergusega rännak improdžunglisse ja tagasi. Need, kelle jaoks Laura seni vaid poplauljana tuntud oli, võisid ehk võõristada tema kajakakisale sarnanevat kiljumist ja veega kurku kuristades tekitatud ning mikrofoni abil võimendatud mullitavat muusikat. Aga nii nagu Han Bennink suutis põrandal turiseisu tehes pulkadega rütmi trummeldada ning järgmisel hetkel viksilt ja viisakalt trummikomplekti taga harjakestega svingi mängida, nii ei valmistanud ka Laurale raskusi imelike guglunkilike häälitsuste järel ümber lülituda igati korralikus maneeris peavoolujazzi laulmisele. Jazzistandardi „September in the rain“ lõpus lülitus ta siiski korraks veiderdavale maneerile tagasi, matkides kurku kuristades vihmaladinat. Laura tunnustuseks peab ütlema, et sedavõrd laia seinast seinani ampluaad pole ette näidata ühelgi teisel eesti poplauljal.

Kõigi nende väljendusvahendite kasutamisel ja vahetamisel polnud mõistagi peamine efektitsemine kui niisugune, vaid muusikalise sisu loomine ja väljendamine. Samas oli mõnigi Han Benninki mänguvõte efektne ka visuaalselt, näiteks tõstis ta jala soolotrummile, et selle kõla summutades muuta, või lasi trummipulkadel korduvalt kolinal maha kukkuda. Korra viskas ta terve peotäie trummipulki hooga üle õla lava tagaseina suunas, nii et Jaak Sooäär oleks äärepealt pihta saanud.

Järgmisena astusid lavale Häikijad ehk hääleimprovisatsiooniga tegelev koor eesotsas Anne-Liis Polliga. Olen kuulnud Polli etteasteid küll tema erinevate impro-kooridega, Free Tallinn Trioga ja duos Anto Pettiga, aga ikka on hääleimprovisatsiooni juhtimine tundunud mulle peaaegu nagu nõidus. Käemärgid, millega Poll oma soove koorile või mõnele üksikule lauljale edastab, pole kõrvaltvaatajale üheselt mõistetavad, ja nende omavaheline kokkuleppeline salakeel mõjub seetõttu veidi müstiliselt. Hääleimproga varem mitte kokku puutunud publikus võib ehk kummastust põhjustada see, kuidas improkoori liikmed alluvad oma dirigendile otsekui transis olles ja häälitsevad ajuti uskumatult jaburalt. Ometigi pole improkoor kui niisugune üksnes tolategemise koht. Nagu Kumus kuulda võis, sündis Häikijate etteastest samuti nautimisväärne elamus. Vanameister Han Bennink avaldas omapoolset vaimustust hüüdega „wow!“ ning liitus kooriga ühisimprovisatsiooniks, istudes vahepeal põrandale trummeldama, siis aga tuli Anne-Liis Polli kõrvale mikrofoni manu ja kõpsutas trummipulki käes vastamisi, pannes ühe trummipulga vahepeal otsapidi hammaste vahele, et muuta kokkukõlksuvate pulkade heli kõrgust.

Lõpuks lisandusid lavalviibijaile metallikunstnikud, kes võtsid kohad sisse oma kummaliste instrumentide juures. Osa neist pillidest oli tuttavliku välimusega, näiteks ketarri nime kandev pill oli kunagi olnud jalgratta osa, ja mõningaid võõra moega pille mängiti tuttava riidepuust poognaga. Ühe kentsaka instrumendi nimeks võinuks selle mängimisviisi järgi panna „Vaeslapse käsikivi“, mitme teise kohta ei reetnud aga välimus midagi, ning muusikariista sünnilugu jäigi kuulajale-vaatajale mõistatuseks. 

Heli, mida need post-instrumendid tekitasid, oli algul lausa üllatavalt mahe ja ühtlane, erinevate pillide tämbrid ei tunginud üldisest helimassiivist esile. Mõõduka valjusega kõlamaastikule mahtus pillidele lisaks ka improkoor, millest kostis teravamana välja Anne-Liis Polli kurguhääl. Viimaks pandi mängu ka vasaraga taotav suur metallikägara taoline trumm, mis kõlas nagu äike mere kohal, ja siis kasvas volüüm juba sedavõrd, et koor jäi võimsuselt pillidele alla. Aegamisi lähenenud jõuline kulminatsioon vaibus vaid selleks, et Han Bennink saaks trummitaldrikud servapidi põrandale pöörlema panna. See oli improõhtu kaunis heli- ja kujutavat kunsti ühendav finaal.


Improgala 15. oktoobril 2013 kell 19 Kumu Auditooriumis

Han Bennink – trummid
Jaak Sooäär – kitarr
Laura Põldvere – hääl, elektroonika
Anne-Liis Poll – hääl
Häikijad – hääl
Postinstrumentum (isevalmistatud instrumendid)