Kontserdikaja: Sügisjazz:U.L.M. süsteemne kaos, korrastatud korralagedus

07. november 2005

Prantsuse freejazzi gurude trio U.L.M. köitis 2. novembril publikut vabameelse, ent läbimõeldud muusikaga, mis saab juhtuda vaid siisk, kui kokku saavad isikupärased ja virtuoossed muusikud. Loe publiku hinnanguid.

2. novembril esines Tallinnas tro U.L.M, mille koosseisu kuulusid trummar Martin France, kitarrist Marc Ducret ja saksofonist Francois Corneloup.

Mari Hiiemäe ja Katre Pilvinski Jazzkaare veebitoimetusest käisid kuulamas.

Trio koosneb julgetest eksperimenteerijatest, kelle mäng aktiveerib kuulajal peale kuulmismeele ka sügavama tähelepanu. See on julgete ja tarkade inimeste muusika, kui eeldada, et publik sarnaneb artistidega. U.L.M.-i muusika on mõtte- ja helitihe kuulamine. Parasjagu keeruline, kuid piisavalt hoomatav, et mitte käega lüüa ja tähelepanul hajuda lasta.

Ludiseva lihtsusega käsikäes käib punkteeritud täpsus, mis annab aimu hoolega kalkuleeritud koostööst. Muusika kulgeb kihiliselt, tajutava põhirütmi varjus toimub erinevaid liikumisi ning ka hetkeline vaikus loo lõpu ning aplausi vahel mõjub mahuliselt. Soolosid polegi, kogu esinemiskava on mõeldud meeskonnatööna. Alles viimases loos harutatakse koelõngad korraks lahti, trummar saab viivuks soologa särada ning loomulikult näitab ta kõike, mida näidata on.

Martin France mängib trummil heliredeleid alt üles ja ülevalt alla, tema tundlik ja keskendunud mäng tekitab aukartust. Trio ei ole lärmakas, paljutämbriline ja -nüansirkas muusika allub kindlale kontrollile. Kuulates tabad end keskendunud ilmel pingsalt kuulatamas, kusjuures pärani pole mitte silmad, kõrvad ega suu, vaid miski nende vahepeal.

Publiku hinnang kontserdile:
Hello (28), tudeng: “Kontsert meeldis hästi. Oli hea vaheldus. Jazzkaare kavast valin tavaliselt välja oma asjad ja naudin kõiki. Tulin ULMi vaatama, kuna pole Ducret´ lives varem näinud. Saksofonimängija oli meeldiv üllatus. Tavaliselt kontserdile minnes ei loo ma endale illusioone ega ootusi ning seetõttu pole ka pettumusi.”

Iljo Toming (38), muusik:”Väga hea oli. Ducret oli võimalus juba kolmandat korda Eestis näha. Algselt on Ducret olnud modernjazzi tegija, kuid viimasel ajal viljeleb ta koodistatud freejazzi. Struktuurid on välja kujunenud, millel on võrreldes tavamuusika ja mainstreamiga täpne tegevus. Eestis viljeleb sellist stiili ehk Sooäär. Kuid Ducret on raame laiemaks lükanud.
Kontserdil oli ülipositiivne, et Ducret demonstreeris ja näitas ära head küljed igast kandist. Kui ULM Trio astuks üles Jazzkaare pealaval oleks see igati õigustatud. Anne Ermiga sai põgusalt vesteldud ning aru peetud, kas see läheks ka laiadele massidele peale ning õhku jäi suur küsimärk. Minus tekitas ULM positiivseid mõtteid ja emotsioone, kui jazz arenekski selles suunas… kuid mismoodi reaalselt…”

Hannes Läkk (23), programmeerija:”Meeldis, kitarrist oli silmatorkav, trummar oli super. Kitarrist oli just oma mängustiili tõttu meeldejääv, tema näoilmed ja see kuidas ta pilli suhtus – see polnud lihtsalt pilli mängimine. Saksofon jäi pisut tahaplaanile. Natuke peab siiski kuuldut-nähtut settima, kuid hetkel on mulje väga hea.”

Hannes (39), promootor:”Nimed Ducret ja Corneloup on väga tuntud nimed, Eestiski juba neljandat korda. Meeldis pillimeeste muusikast üleolek ja suurepärane eneseväljandusoskus. Jazzi ma eriti ei tunne, kuulan rohkem maailmamuusikat, üleminekuvorme. Tekkis paralleel kaasaegse klassikalise muusikaga. Kaasaegne klassikaline muusika ja -jazz tunduvad teineteisele lähenevat.
Kuulan muuskat meloodilise kõrvaga, sest ma ise olen laulmisega tegelenud. Üritan ka jazzis eelkõige meloodiat tabada ja kui ei ole lineaarset meloodiat, siis sa naudin helikeelt, oktaveid ja kvinte.

Kõige tähelepanelikumalt ma kuulasin kitarri, kuid loomulikult oli ka trummar väga tugeva löögiga. Tabasin ennast võrdluselt ansambli Mats & Morgani trummariga, kes on maailma tipus. U.L.M.-i trummar on ka samamoodi maailma tipus. Nii nagu ülalpool iluduse piiri on naised kõik ühteviisi ilusad, nii on muusikutega ka: kui sa oled sellest piirist üle ja ennast vabalt väljendad, siis on väga raske võrrelda, mis on parem. Kõik on ühtviisi head. Altsaksofon ei ole sooloinstrument. Selles koosseisus oli soolopill kitarr, saksofon täitis basskitarri rolli, minimalistlikud, mõõdetud tortsud bassina trummile lisaks.

Kui nad alustasid, siis aimasin, et tegemist on freejazziga. Tekis paralleel The Dynamite Vikingsiga. Algul mõtlesin, et Vikings meeldib mulle rohkem, et see on selline vaimukas ja suunurgad ülespoole, kuid mida edasi, seda rohkem pani U.L.M. ka ennast kuulama, kuigi Vikings räägib mulle rohkem.

Jazz on liiga keeruline. Jazz on isiklik väljenduslaad. Peab olema muusik või otsima midagi… ma ei kujuta ette, kes on jazzipublik, mida otsib kuulaja, kes ise muusik ei ole, kes ise pilli ei mängi. Jazzi kuulamine eeldab esineja poole vastuastumist, kaasamõtlemist. Tavakuulaja jaoks on palju lihtsam kuulata universaalset muusikat, kus meloodiad on kergemini meeldejäävad. “