Sugestiivne atmosfäärimuusika The Humansilt ja Tunerilt

09. november 2007

Selleks, et The Humansi ja Tuneri muusikutega ühele lainele saada, tuli kuulajail omalt poolt astuda samm mõistatahtmise suunas, kirjutab Mari Hiiemäe oma kontserdielamusest.

King Crimsoni vaimsusest kantud ansamblite The Humans ja Tuner ühiskontsert Rock Cafes 25. oktoobril oli süsteemne ja põnevat muusikat täis. Ometi mõjus see kuulajaile raskepärasena, kirjutab Mari Hiiemäe.

Kontserdil esitles ansambel Tuner oma uut CD-d “Pole”, millele eelnes kopsakas sissejuhatus eksperimentaalse rockansambli The Humans poolt.

Esitatu polnud mõeldud kaugeltki lõõgastusmuusikana. Selleks, et muusikutega ühele lainele saada, tuli kuulajail omalt poolt astuda samm mõistatahtmise suunas. Neil, kes olid kohale tulnud ilma, et oleks algava kontserdi jaoks jaoks aega maha võtnud ning natukenegi eeltööd teinud, võis olla küll väga raske päevaseid mõtteid unustada ja end muusika jaoks ümber lülitada. Nii The Humansi kui ka Tuneri looming oli selleks liiga mitmekihilise koega, et hetkega kuulajaile mõistetavaks saada.

Põnev oli see sellegipoolest. Juba ainuüksi punaste valgusvihkudega risti-rästi läbikriipsutatud ruum ning rütmiga kokku kõlama klapitud video-lisa suurel taustaekraanil vihjasid sellele, et muusika taga oli terviklik kontseptsioon. Tegemist polnud niisama meestega metsast, kes on otsustanud kokku tulla kontserti andma. Sedasorti kõlapildi paikapanemine nõuab põhjalikku muusikaliste ideede läbitöötamist, mida ei saada kokku mõne prooviga.

Juba avalooga “We are the Humans” õnnestus The Humans`il luua illusioon teisest tsivisilisatsioonist, mille elanikud väga isepäiselt ja veendunult just neile olulist muusikat teevad. Kontserdi teine vaatus Tuneri etteastes süvendas teise planeedi muljet veelgi.

The Humansi “This belongs to You” tegi viipe suvel kuuldud robertfripilike rahustavate helimaastike suunas. Ansambli teistes palades jäi valitsevaks aga pisut närvilisena mõjuv eksperimentaalsus.

Tuneri esitatud lood kujunesid The Humans`i omadest kraadi võrra raskemaks. Jõuline ja kuri trummibiit lõikas südameni ja asus muusikat dikteerima. Sel ajal aga, kui bassivõimendus ähvardas pulsirütmi sassi keerata, kõlasid kõrged toonid kõrvale talutavate ja nauditavatenagi.

Olen ikka imetlenud elektroonika kasutamise piirituid võimalusi muusika loomise juures, ilma et loodu side naturaalse allikaga kaoks. Mõne Tuneri loo puhul tundsin lausa tänulikkust pidulike ja heroiliste momentide eest, mida kitarrihelisid elektroonikaga kokku sättides tekitada osati.

Vaatamata pöörastele elektroonikamängudele jäi Tuneri muusika loogiliseks ja lihtsaks. Rahulikes ja jälgitavates rütmiskeemides peremehetsesid trummid, millele liitus heitlik ning kohati küll vaieldav meloodia. Hooti sootuks segased elektroonikasööstud sunniti trummi abil kindlatesse piiridesse. Ka lüüriline alge oli muusikas täiesti olemas, kuigi mitte iseseisvana, vaid trummihelidega kindlalt paika lööduna.

Kuigi nii The Humansi kui Tuneri muusika kõlas kohati hoomamatu kaosena, oli see improvisatiooniline vaid kokkulepete piires. Kõik erinevad liinid, olid nendeks siis vokaal, kitarr, bass või trumm, olid rakendatud ühe ja sama eesmärgi teenistusse – luua sugestiivset atmosfäärimuusikat ning mitte lasta ennast lõksu vedada publiku võimalikest ootustest veidi lihtsama ning kergemini kuulatava muusika osas.

Koosseisud:
THE HUMANS (UK-USA)
Toyah Willcox, vokaal
William “Bill” Rieflin, elektroonika
Chris Wong, kitarr

TUNER (USA-Saksamaa)
Lee Patrick (Pat) Mastelotto, trummid
Markus Reuter, kitarr