Suurimate keelpillide improvisatsioon tuntud ja tundmatutel teemadel

30. september 2016
Külli Haav

Nelja kontrabassi ühistöö sõnameister Jaan Pehkiga kandis Kumu lavalaudadel kõrvupaitavat vilja. Võtmeisikuid või juhtfiguure on raske nimetada, sest rakettidena pimeduses särasid eri palades erinevatest külgedest kõik artistid. Jazzkaar uuris kahelt neist, Remmelilt ja Pehkilt, kuidas mõte teoks sai.

 

Taavo Remmel, kontrabass

 

Millest kontrabassikvartett välja kasvas?
Koosseis kasvas välja kahest kontrabassi duost, mida mõlemat on Jazzkaarel kuuldud. Anne Erm rääkis juba 5-6 aastat tagasi, et võiks midagi sellist teha – klassika- ja kammervallas on selliseid koosseise olnud küll, aga mitte jazzis!

 

Kava oli suhteliselt eklektiline… Sisaldas traditsionaale, nagu „Mu süda ärka üles“, kaunist filmimuusikat Ennio Morricone sulest ja virgutavat improt tandemilt Kass-Mälgand.

See oli taotluslikult, jah, vastavalt sellele, millisesse žanri keegi parasjagu kaldub, kas vaimustub vanemast või uuemast muusikast. Ühendav lüli meie puhul on aga improvisatsioon, vanema helikeele muusikaga saame improviseerida – see ongi põhivõti selles kavas.

 

Kas pojaga duos mängimiseks tuli palju harjutada, et hästi kokku kõlada?
Oleme pigem orgaanilised, Heikko on kasvanud üles kuulates, kuidas ma harjutan ja mängin, ja ta on justkui omaks võtnud selle helikeele ja lähenemise. Kui ta ühel hetkel oli nii kaugel, et valdas instrumenti ja hakkas mängima-esinema, siis me tõesti ei pidanud enam harjutama. Oleme võtnud mõned lood ja lihtsalt mänginud, muidugi me pole otseselt koos muusikat kirjutanud. Kui koos midagi luua – see oleks juba pikem protsess, kus tuleb katsetada ja proovida, mis sobib. Meie mäng on orgaaniline.

 

Millised on tulevikuplaanid?
Kui inimesed tahavad meid kuulata, siis oleme avatud kõigile pakkumistele. Tore, kui on põhjust kokku tulla, ning hea meelega mängime selles koosseisus veel. Kahtlemata me kõik õpime üksteiselt, avardame nende lugude tõlgendusi, koostöö on üks põnev protsess. Niisama palju kui naudime kontserti, me tegelikult naudime ka seda protsessi. Saame omavahel jagada: kõigil samad instrumendid, samad probleemid, samad väljakutsed.

 

Jaan Pehk, vokaal ja tekstid

 

Kuidas sa kõik need kontrabassikeeled leidsid?
Keeled leidsid mind, sest kevadel helistas mulle Peedu Kass ja küsis, kas oleksin nõus Sügisjazzi raames koos nelja kontrabassiga kontserdi tegema – olin kohe nõus. Kõne jäi tõesti lühikeseks, sest olin nõus, asi läks käiku ja täna oli kontsert.

 

Tekst Petrova „Сам себе контрабас“ loole oli kvartetiga koos juba midagi vana hea Sojuzmultfilmi laadset. Kas see mõjuks samamoodi ainult sõnaliselt esitatuna?
Kindlasti on luule lugemine ilma taustata teistmoodi. Luuletust saad mängitava tausta sisse sobitada ja proovi tehes arutada, millal võiks tulla aktsent vms. Luule muusikaga on juba natuke nagu muusikaline etendus.

 

Praegusel juhul oli tegu ühe aasta-paar tagasi tehtud luuletusega, mis tundus sellele loole sobivat.

 

Kuna tegu pole päris tavalise laulu ja mänguga, kas luulet lugedes kirjutad bändile ka kuidagi rütmi ette?
Mina konkreetselt neile midagi ette ei kirjutanud, pigem püüdsin suhestuda nende ansamblimängu sisse. Leppisime üht-teist kokku, millal loen ühe osa, millal teise ja millal toimub muusikas areng, mis annab tekstile jõudu juurde. Kokkuleppe küsimus! Äärmiselt tore oli seda selle seltskonnaga teha. Varem ma perekond Remmeleid ei tundnud. Mihkel Mälgandi ja Peedu Kassiga olime varem ka üht-teist korda saatnud.

 

MÄLGAND-KASS-REMMEL-REMMEL feat. Jaan Pehk „Neli kontrabassi“
23. septembril Kumu auditooriumis

 

Koosseis:
Mihkel Mälgand – kontrabass
Peedu Kass – kontrabass
Taavo Remmel – kontrabass
Heikko Remmel – kontrabass
Jaan Pehk – vokaal

 

Vaata kontsertide fotosid siit.