Glenn Miller oli svingikuningas. 1. märtsil möödub 100 aastat tema sünnist.
Kogu maailm tähistab 1. märtsil svingiajastu bigbändimuusika ühe suurima kuulsuse Glenn Milleri 100. sünniaastapäeva. Toimub hulgaliselt vanamoodsaid retrostiilis svingikontserte ja loendamatud raadiojaamad pühendavad tema hittidele eetriaega.
Temast on saanud otsekui ühe ajastu sümbol. Milleri orkestri mängitud rütmikad lood, unistavad lood ja igihaljaks osutunud viisid on kandunud üle aja ja tuttavad veel praegugi paljudele inimestele.
Just Glenn Milleri orkestrist algab ka popmuusikast omamoodiu oluline kuldplaatide ajastu kuna just tema orkester sai hittloo “Chattanooga Choo Choo” eest 1942. aastal ametlikult esimese kuldplaadi. Tõsi, sel ajal ei loetud normitäitmiseks mitte miljonit müüdud plaati, vaid latt oli veidi madalamal.
Kevadjazzil mängib Milleri igihaljastest hittidest koosneva kontserdi Horre Zeigeri bigbänd. Zeigerit tuntakse kui üks suurimat ja visamat Milleri-fänni Eestis.
Glenn Miller kasvas üles keskkodanlikus peres Clarindas, Iowa osariigis. Tema pere rändas ühest kohast teise. Grant City’s elades lüpsis Miller raha eest lehmi, et koguda raha trombooni jaoks.
Pärast keskkooli lõpetamist käis ta paar aastat Colorado ülikoolis ja just seal lõi tema muusikahuvi eriti õitsele. Ta mängis trombooni ja töötas koos Boyd Senteri bändiga Denveris. Ta jättis muusika pärast ülikooli ja läks Ühendriikide läänerannikule muusikuna õnne otsima.
Ta mängis mitmes väikeses grupis, kuni 1927. aastal liitus Ben Pollacki orkestriga. Kui Pollacki kollektiiv läks New Yorki, lahkus Miller sealt ja püüdis suurlinnas omal käel võimalusi leida, musitseerides koos selliste artistidega nagu Red Nichols, Smith Ballew ja vennad Dorsey’d.
1934. aastal aitas Glenn Miller Ray Noble’il asutada oma orkestri, mis peatselt sai tänu raadioülekannetele populaarseks. 1937. aastaks oli Milleri enda populaarsus bigbändi-ringkondades kasvanud nii suureks, et see võimaldas tal üritada oma orkestri moodustamist. Üritus luhtus ja orkester ei püsinud koos, kuigi nad tegid firmale Decca ka mõned salvestused. Aasta hiljem tegi ta teise ürituse, mis tähendas talle kaht aastat tohutuid pingutusi, et oma bändi koos hoida. Ta suutis seda.
1939. aastal sai Milleri orkester lõpuks ometi esimese tähtsa tööotsa kuulsas Glen Islandi kasiinos New Yorgi äärelinnas. Sellele järgnes teine väärikas esinemine New Jerseys. Mõni kuu hiljem oli orkester saavutanud juba suure populaarsuse ning neile sadas kui oavarrest nii pakkumisi raadioesinemisteks kui tantsumängudeks.
Just sel perioodil valmisid ja mängiti popiks Milleri kuulsaimad lood “Chattanooga Choo Choo”, “String of Pearls”, I’ve Got A Gal In Kalamazoo”, “In The Mood” ja “Moonlight Serenade.” Orkester lõi kaasa kahes filmis (“Sun Valley Serenade”, 1941 ja “Orchestra Wives”, 1942).
“Päikesepaistelise oru serenaadi” näidati ka pärast sõda Eestimaa kinodes ning sellest said suurt innustust svingi mängimiseks siinseid muusikud, kes käisid lakkamatult kinos, et üles kirjutada ekraanil kõlanud muusikapalu.
Oktoobris 1942 saatis Glenn Miller oma orkestri laiali ning läks patriotismipuhangus teenima Ameerika õhujõududesse. Ta sai kapteni aukraadi ja ta pani kokku oma tantsuansambli, millega käis esinemas vägedele. Kui õhujõud läksid Euroopasse teist rinnet avama, läks sinna ka Miller.
1944. aasta 14. detsembril lendas ta kehva ilmaga Inglismaalt Pariisi. Lennuk kohale ei jõudnudki ja ilmselt kukkus merre. Millerit leinasid muusikafännid kogu maailmas, kuhu oli ulatunud svingipalavik. Teda peeti kõikjal kangelaseks. 1953. aastal vändati temast film “The Glenn Miller Story”, kus peaosa mängis Jimmy Stewart.
Glenn Miller Big band oli svingiajastu üks popimaid orkestreid. Tema improvisatsioonirohke repertuaar leidis ülevoolavalt entusiastlikku vastuvõttu nii kuulajatelt kui ka muusikakriitikutelt.