Sylvain Luc

02. jaanuar 2003

Baski päritolu Sylvain Luc mängib vohava lopsakuse ja mängu vabadusega, tema elektrikitarr on nõrgalt võimendatud ja prepareeritud ning tema muusika fungib.

Bayonne’ist pärit baski päritolu prantsuse kitarristi biograafias on märgitud koostööd selliste kuulsustega nagu John McLaughlin, Elvin Jones, Michel Legrand ja Dee Dee Bridgewater. 1980ndate lõpus mängis Luc bassi akordionist Richard Galliano trios Tema trio teisel plaadil torkab ilmsena kõrva Luci mängustiili ühe mõjutajana Django Reinhardt, eriti just neis palades, kus mees akustilisel kitarril tormakalt svingib. Ja sving on tal kõige keskmes, mida ta ka ei mängiks. Kuid hoolimata sellest, et ta on terase kõrvaga kuulanud ka John Scofieldi, Pat Metheny, Paco de Lucia ja teiste mängu, on tal isikupära, ja on ka stilistilist haaret, lastes siin kõlada nii latiinot, brasiilia rütme ja prantsuse musette’i sentimenti. Lisaks Lucile mängivad trios trummar André Ceccarelli ja kontrabassist Jean-Marc Jaffet – kompetentsed muusikud. Üks meeldejäävamaid ja väljapaistvamaid lugusid on Miriam Makeba hittloo «Pata Pata» töötlus. Leidlik ja originaalne on ka Sylvain Luci version Barry Manlow menupalast «Could It Be Magic». Kaunid ballaadid «Xarmegaria» ja «Eraldi» on lood ilmse andumuse ja pühendusega, rahulik öölugu «Peace» õõtsub veidi tsentrist väljas svingiga. «Irdir» on akustilise plaadi kõige elektrilisem ja alektriseeritum esitus – Luc mängib vohava lopsakuse ja mänguvabadusega, elektrikitarr on nõrgalt võimendatud ja prepareeritud ning tema muusika fungib. «Don’t Tell Me» kütab kuumusele lisa ja näitab prantslast kitarril mehena, kes svingib ka raamist tublisti välja.