Syncrotron on tulnud, et jääda

09. november 2007

Marit Mihklepp usub, et 24. oktoobril Von Krahlis end tutvustanud Syncrotroni näol on Eestisse sündinud päris oma ja lummav kineetiline orkester. Loe kontserdimuljeid.

24. oktoobril esitles Tanel Ruben oma uut projekti Syncrotron. Von Krahli kogunenud publik sai elamuse, mis püsib kaua meeles. Oma muljeid vahendab Marit Mihklepp.

Ühest kultuurisündmusest teise hüppamine võib lõppeda halvamaigulise rutiini sündroomi ja aga-ma-ju-olen-seda-juba-enne-tajunud-palavikuga. Enese koridorist lohistatud laua taha istutamine ja mõrkja tee lõhn valmistasid aga ette siinmail ennekuulmatuteks vihmavarjulendudeks elussünkroonelektroonikas.

Syncrotroni ideelised juhid on DJ P. Julm ja trummar Tanel Ruben. Teater NO99 jazzklubi jämmiõhtust alguse saanud ansamblis täidavad elektriseeritud vaikust veel Meelis Vind (klarnet), Raun Juurikas (klahvpillid, laptop) ja Taavo Remmel (el. bass).

Iga lugu ise moodustas mitu lugu oma erikõlaliste improkihistuste, põhjadeni läbitunnetatud meloodiakatkete ja õrnade intensiivsustega. Lõpud-algused sulasid teineteise sisse ning rütmimustrid, filmimuusikad ja bassipidevus kraapisid juba mitu korda värvitud helimassiividelt üha uusi ja uusi kihte maha.

Elektroonilised trikid ei määrinud filigraanimprovisatsioonilist elusjazzi, kaks iseseisvat kvaliteeti suutsid sulanduda kolmandaks tervikmitmikuks. Pigem võinuks neid helimaastikke näha kui kuulda, sest sensuaalsed tekstuurid ja visuaalsed pildid selgisid igas noodis pinnale.

Ruben oli kuningas trummide taga ehk siis ta teadis, millal mängu tulla ning anda õhuruum teistele instrumentidele. Ruben oli justkui dirigent, tekitas ja hoidis tempot, ajas seda sassi, mängis helipeitust ning kõik kohandusid tema loominguliste plahvatustega. Võib-olla oli tegu uue eesti regilauluga, kus Ruben rütmistas ette, teised laulsid järgi.

Kontserdi kuulamistähelepanu oli teisipidi keeratud, sest tavaliselt upuvad inimesed meloodiatesse ja rütm on võnkumise abivahend. Seekord aga unustati end just trumme ja bassi kuulama, sest nendel instrumentidel juhtus rohkem, nad kõnetasid kuulajat sagedamini. Remmel oli tõeline bassimantra meister, kes suutis korduvate käikudega end publiku närvisüsteemi sisse kududa. Valusasti sööbiv või meena valguv bass ning Rubeni isekorrastuv-isesegipöörduv rütmiimedekaos olid suures osas süüdi pulseeriv-vulisevas sensuaalsuses.

Meloodia voolav kaduvus ja tasandilised taastulemised joonistasid multifilmitegelikkust, kus peategelasteks kiirenevalt kasvavad abstraktsused. Pinge oli pesulõksudega õhku riputatud ja igal kuivaval valgel voodilinal jooksis erinev kino. Vindi värviline jazzimprovisatsioon ronis sisse ja oodatud külalisena jäi see tihti lugude lõppudesse luupima.

Õhk oli kogu ruumis üksteise kuulamisest särisev, kohati lubasid DJ P. Julm ja Juurikas enestele gaudiarhitektuurjaid impromänge elektroonikaga, mis päädisid tihti hullumeelsete kobarkulminatsioonidega. Kogu krempel voolas üle ääre, ent ei jätnud plekke ja läks sinna, kuhu pidi. Juurika sõrmenobedust klahvidel võis võrrelda koolibri tiivalöökide tormilise kiirusega.

Korraks lõi hõõgvele ka mälestus jazzigeeniustest Charles Mingusest ja Miles Davisest, kellest viimase lugusid on Syncrotron ka oma loomingusse pikkinud. Tontlikult hingekriipivad või säravalt elujaatavad meloodiad ning aimatavad sürreaalsed ideed lõid muusika, millest immitses jatsulikult võrgutavat lumma.

Von Krahli baari hubaste seinte vahel toimunud improvisatsiooniline sünkroontõlge jatsukeelest klubimuusika keelde üllatas meeldivalt. Syncrotroni kuulamise helikogemus on midagi, mille kirjeldamiseks oleks tarvis liikuvaid pilte. Ehk on Eesti päris oma kineetiline orkester sündinud.

Kogu hea maailmakuulsast The Cinematic Orchestra´st on Syncrotron suutnud oma loomingusse sulatada: 60.-70.ndate jazzi, orkestrilise mitmekesisuse, elektroonilised rütmikordused ja intrigeeriva elavesituse. Jään õhinal ootama järgmist sünkroonmeditatsioonisessiooni alateadvusega mängivate kameeleonide seltsis.