Täna Jazzkaarel: Boi Akih ja Vinicius Cantuaria

25. aprill 2006

Kaks maailmse jazzmuusika huvitavat esindajad kahel kontserdil samas saalis.

Boi Akih (Holland-Indoneesia-India)
Vene Kultuurikeskuses, kell 21.00
…………………………………………… Vinicius Cantuaria (Brasiilia)
Vene Kultuurikeskuses, kell 21.00

Hollandis baseeruva grupi Boi Akih laulja Monica Akihary on indoneeslanna, kelle vokaalikäsitlus hõlmab lisaks jazzile mitmesuguseid etnilisi laulmistehnikaid. Kitarrist Niels Brouwerile lisanduvad ansamblis india tablavirtuoos Sandip Bhattacharya ja Euroopa impromuusika areenil tunnustatud ja nimekas tšellist Ernst Reijseger. Boi Akih mängib omaloomingut, milles on pea võrdsel määral meisterlikku improvisatsiooni ja maitsekalt esitatud etnomuusikalisi viiteid.

Monica Akihary – laul
Sandip Bhattacharya – tablad
Niels Brouwer – kitarr, süntesaatorid
Ernst Reijseger – tšello

Vinicius Cantuária sündis 1951. aastal Põhja-Brasiilias, Manaus, mida kutsutakse ka Amazonase pealinnaks. Suure tüki oma muusikuteest on ta pühendanud löökpillimängule – 70. aastatel mängis ta löökpille oma rockgrupis O Terco, seejärel veetis ta 10 aastat legendaarse Caetano Veloso ansamblis, saatis ka brasiilia superstaare Chico Buarque’i ja Gilberto Gili.
Ka heliloojana on Cantuária tuntud. 1981. aastal sai ülipopulaarseks Cantuária laul Lua e Estrela, mille ta kirjutas Gaetano Velosole. Ka laulud “Coisa Linda”, “Na Canção” ja “Só Você” jõudsid edetabelitesse, viimast müüdi 2 miljonit, esitajaks Fábio Jr. Oma esimese sooloalbumi salvestas Cantuária 1983. aastal. 80 ja 90-aastatel salvestas Cantuária hulga sooloplaate, enne kui asus Riost New Yorki.

Tema praegust ansamblit, kus mängivad, trompetivirtuoos – Michael Leonhart, Paul Socolow – bass ja Paulo Braga – löökpillid, võiks määratleda kui post-elektro-akustilist kooslust. Nende repertuaari kuuluvad Jobimi, Gilberto Gili jt. brasiilia meistrite lood, samuti Cantuária enda looming.

Kui te küsite Cantuárialt tema kaasaegse muusika definitsiooni räägib ta teile lõpmatult biitlitest ja rollingutest ja lisab: “Kaasaegne muusika on minu jaoks midagi nagu Jobim ja Eno. Kui te kuulate 1980. aastate muusikat nagu Duran Duran või Tears for Fears kõlab see praegu vanamoodsalt süntesaatorisoundi tõttu. Kuid “Satisfaction” kõlab endiselt värskelt. See on samamoodi nagu ostaks head kvaliteetsed mustad kingad, mida võite kanda kümme aastat ja enamgi.”