Tafenau-Aimla Kvinteti „(P)ühendus” – mõnus kuulamine

11. juuni 2013

Sel aastal juubelit tähistav Raivo Tafenau on ühendanud jõud Siim Aimlaga ning välja andnud järjekordse väärika üllitise Eesti jazzimaastikul. Plaadist annab ülevaate Kaarel Kärner.

Täpsemalt on tegu 2011. aastal Anne Ermi õhutusel ellukutsutud Tafenau-Aimla Kvintetiga ja plaadil nimeks „(P)ühendus”. Kvintetis on lisaks Tafenaule (sopransaksofon, altsaksofon, tenorsaksofon) ja Aimlale (sopransaksofon, tenorsaksofon, baritonsaksofon, flööt) esindatud Eno Kollom (trummid), Virgo Sillamaa (kitarr) ja Mihkel Mälgand (kontrabass). Ansambli debüütkava 2011. aasta Jazzkaarel iseloomustati humoorika ja vaheldusrikkana. Vaheldusrikas ja muhe lähenemine muusikale on omased ka kvinteti esimesele üllitisele. 

Raamatuid ei tasu teps mitte kaane järgi hinnata. Tafenau-Aimla Kvinteti albumi kaanekujundus ei iseloomusta samuti sisu eriti hästi ega tekita elevust, kuid mõnusat muusikaelamust see ei riku. Plaadi kaheksa pala esitlevad jazzmuusika erinevaid külgi veenvalt. Kuus lugu on muuseas ka millelegi kindlale pühendatud. Näiteks plaadi avalugu „Samba Samba” on pühendusega Eesti Vabadussõja klaasist võiduSambale, vabavormilisem ja veidi skisofreeniline „Karu jälg sipelgapesas” miljarditele sipelgatele, kelle organiseeritud liikumises ei teki kunagi ummikuid. Lisaks veel muidki huvitavaid pühendusi. Sarnane elutervelt lahe lähenemine iseloomustab ka albumi muusikalist poolt. Paladest õhkub sundimatust. Tulemuseks naudinguga tehtud meeldivalt kerge kuulamine.

Tafenau-Aimla Kvinteti album on muusikaliselt mitmekesine. Kaasaegsele jazzile omane muusikaline sulam on ehk selle väljaande palasid siduv lüli, kuid lugusid eristavad üksteisest selgelt kõlavad aktsendid. Kostub maailmamuusikalisi nüansse, bossalikke lahendusi ja fusionlikku kargust. Viimast rõhutab mitmete palade kitarrimeloodiates kostuv Virgo Sillamaa veidi karedam ja kandvam kitarrisound. Värskendavana kõlab Aimla flööt lugudes „Soundsystem” ja „Vikerraadio”. Aimla ja Tafenau läbi plaadi kestev duett-duell on nauditav. Tekib soov seda sünergiat elavettekandes kogeda, eks jazzi tõeline väärtus alles kontserdil avanebki.

Tuleb tõdeda, et kogu ansambli mäng on igati sümpaatne. Kõige haaravamaks looks osutub kaheksas pala „Eurotrane”, selle plaadi sünergiline kulminatsioon, mida kandev mõnusa rütmiga bassikäik on plaadi meeldejäävamaid elemente. Rütmikate palade vahele on maandamiseks paigutatud ka kaks leebemat jazzballaadi – „(P)ühendus” ja „Päripäev”. Viimane on eriti õnnestunud meloodiatega pala, mille mahedatesse fraasidesse on võrdse panuse andnud nii Tafenau, Aimla kui Sillamaa. Plaadi otsad kokku tõmbav naivistliku hõnguga „Vikerraadio” võiks saata kerget suvist uidet.

(P)ühenduse näol on tegemist laheda kuulamisega. Terviklikult pole ehk tegu meeldejäävaima plaadiga. Kipub oma mitmekülgsuses natuke harali minema, mis plaadi terviklikkust lõhub. Ei leidnud päris ühest siduvat telge, kuid üksikuna on palad sellegipoolest suurepärased. Head materjali on plaadil küllaga. Loodan, et see on Tafenau-Aimla Kvinteti jaoks alles algus ja selles koosseisus on neilt veel mõndagi oodata.