Tafenau – Sibul – Helevä – Soo – Hasa

06. jaanuar 2006

Saksofonist Raivo Tafenau viies enda välja antud plaat. Hea kaubamärk, tasemel ja sisukas ajaviitejazz.

Te teate ju, mis on ajaviitejazz? Truult tiksuv biit, kõla, mis ei sakuta vaid pigem silitab, rahulikult kulgev muusikakangas, tuntud-vanamoeline muusika… Midagi taolist kõlab ka viiendal Raivo Tafenau enda poolt välja antud plaadil “Siin on soe”. See on mõistagi hooajaplaat, sest ilmunud enne jõule. Kuid kaminas hõõguv tuluke ja plaadilt kerkiv soe meeleolu võiks sama hästi kuuluda ka igasse teise hoo- või aastaaega.
Lüüriline tunne, igatsus ja unistus läbistab kõiki laule – sorry, muusikapalu, sest kolmandik muusikast on siin instrumentaalid –, olgu tegemist siis inglisekeelsete standardviisidega, muusikute omaloominguga või mõne eestikeelse armsaks kulunud sooja viisiga.
Loomulikult on plaadi üks olulisi magneteid laulev Riho Sibul, kes siin kitarri üldse ei mängi. Sellel pillil on grupi koosseisus hoopis Mart Soo, kelle standardjazzi käsitlusi tuleb kuulata terase kõrvaga – ta on huvitav mängija. Võib öelda, et see on maitse küsimus, kuid Riho Sibula inglisekeelsed esitused pole kaugeltki nii veenvad ja nauditavad kui eesti keeles lauldud lood. Hea, et näiteks Bill Evansi “Waltz For Debbie” on Mart Kangro tõlkes siin eestikeelne. Selle võrra kõlab see omapäraselt svingiv jazziklassik ka huvitavamalt.
Raivo Tammiku “Esimene» lumi”, Valgre “Üksi” ja Rannapi “Vana vaksal” on suhteliselt tuntud lood. Tammik, kes omal ajal Läände hüppas ja seejärel raadioeetris ja plaatidel maha vaikiti, võiks eesti kergemuusika loos olla hoopis olulisem figuur kui ta praeguse seisuga on. Silmatorkav anne nii jazziva pianistina kui ka laululoojana, on tema jäetud jälg praeguseks juba liialt tuhmunud. Kahjuks. Osutus Tammikule on sellel plaadil oluline. Seda enam, et õhuline-hõljuv saatemuusika ja Riho Sibula esitus on ju väga head. Just sellised, mille puhul saab rääkida mitmeplaanilisest sügavusest muusikas, igasuguses heas muusikas.
Raimond Valgre “Üksi” ei ole just laulumeistri kõige tuntum lugu, kuid siinne kaunilt svingiv ja kuidagi helgeloomuliselt igatsev töötlus on äärmiselt nauditav. Rannapi “Vana vaksal”, mille 70ndatel laulis estraadilaulude võistluse kaudu tuntuks Ivo Linna, on eriline. Riho Sibul tõlgendab seal tekstis kerkivat nostalgiat aeglasemalt, pikaldasemalt. Tema tõlgenduses laotub helikangasse unenäoline, huvitavalt ebareaalne kujutluspilt. Kaunis ja kättesaamatu ühtaegu, uduselt laialivalguvate servadega, murtud valgusega, staatilise aeglusega liikuv…
Trummar Petteri Hasa olulisim panus plaadil on “Saba” – rahulikult boppiv ja toreda nurgelisusega gruuviv instrumentaalpala, kus kõik saatebändi muusikud saavad parasjagu pikalt ruumi soleerimiseks ja kuhu on kirjutatud ka selgelt struktureeritud ansamblipartiisid.
Punktiks on plaadile mõeldud Raivo Tafenau enda kirjutatud “Teekond üksindusse”, kus on latiinohõngulist rütmielevust ja ladusalt sööstvaid saksisoolosid autorilt. See on optimistlik ja julgustav teekond. Taoline üksindus pole nukker, vaid rõõmustavalt valguseküllane ja tore.
Tafenault ja tema kaaslastelt just selline plaat, kus on muusikute väärikust ja ei mingit kitšiga mehkeldavat läägust, kuid mis ikkagi räägib kuulajaga arusaadavas keeles.

1. Morning (3:50)
2. Autumn Serenade (3:41)
3. There Goes My Heart (4:50)
4. Valguse heli (3:37)
5. Waltz Fot Debby (3:38)
6. Esimene lumi (4:32)
7. Saba (5:04)
8. Üksi (4:10)
9. Vana vaksal (5:05)
10. Teekond üksindusse (8:26)
11. Teekond üksindusse (8:08)