Talvejazz: duo Recio-Charolles kui Bonnie ja Clyde Marsilt

12. veebruar 2006

9. veebruaril esines Tallinna kunstihoones prantsuse duo Lucia Recio ja Denis Charolles, kelle muusikale on keeruline leida ühist nimetajat. See kas lummab või jääb mõistetamatuks.

Lucia Recio ja Denis Charolles tulid, nägid ja võitsid publiku südamed. Duo kontserdile on raske anda ühest hinnangut, sest nende muusika on sama palju muusika kui tegevuskunst on kunst. Kõik jääb vaataja otsustada kusjuures neutraalseid arvamusi oleks ülimalt raske leida, jääb vaid kaks varianti – vaimustus või totaalne vastumeelsus.

Kontserdimuljeid vahendab Ester Eggert.

Recio ja Charolles ei pidanud heligi tekitama, et publikut lummata. Piisas nende isiksustest. Charolles kulunud viigipükstes ja veniva T-särgiga, mille peale on hooletult visatud valge eest lahtine triiksärk. Recio saabus nahksaabastes, mustades sukkades, mustas seelikus, mustas nahktagis. Kokku võiks nende välimust võrrelda Bonnie ja Clyde’iga planeedilt Marss, kes siinkohal põgenevad püüdlikult kõigi traditsiooniliste väljendusvahendite eest muusikas.

Charolles alustab kontserti, tegeledes aktiivselt basstrummiga, kuid mitte nii nagu publik seda ootaks – ta nühib seda käega. Peagi hakkab laulma Recio, kuid ka seda mitte nii nagu publik ootaks – ta ägiseb, kiunub ning teeb kõike peale traditsioonilise laulmise. Siinkohal võib ju tekkida küsimus kus siin flamenko on? Aga ta on. Saladuslikul kombel suudavad Charolles ja Recio säilitada selle Andaluusia rahvalaulu rütmitunnetuse kusagil tekitatud kaose põhjas.

Kontserdis leidus ootamatuid momente rohkem kui piisavalt. Charolles tekitas heli loopides kive ja muid kätte juhtunud asju. Lisaks olid põrandale paigutatud ka puuhalud, mis sarnaselt kastekannule tekitasid puudutamisel põnevat heli. Võiks ju arvata, et kitarri haarates kuuleb Charollesilt midagi traditsioonilisemalt, aga ka siin tuli üllatus – asetades pilli lapikult enda ette alustas ta mängimist poognaga ja sedagi mitte nii nagu tavaliselt. Recio paistis silma lisaks alternatiivsele häälekasutusele ka piisavalt põnevate tantsuliigutustega püüdmaks publiku tähelepanu.

Üldiselt pakkusid Lucia Recio ja Denis Charolles eesti publikule jälle midagi uut ja ootamatut. Lisaks suudeti puhtalt välja tulla ka neile endile ootamatutest olukordadest nagu pildi seinalt kukkumine ja veepudeli ümberminek. Vahepeal kippus esitus paraku küll natukene liiga show-päraseks.

Maa peale tagasi tõi lõpuosas esitusele tulnud üks ja ainus peaaegu traditsiooniline flamenko. Arvata võib, et eesti publik kuulaks hea meelega veelgi sellist raske definitsiooniga muusikat, mida siinkohal tinglikult võib nimetada free-flamenkoks.