Talvejazz: neli jazzlauljatari, neli omanäolist jazzipalet

12. veebruar 2006

Kontsert “Õnnelik õhtu” koosnes neljast minikontserdist, kus kõlas nii mahedat jazzi kui ka Joni Mitchelli muusikat.

Neljapäeval 2. veebruaril kubises Von Krahli baar muusikahuvilistest. Kontserdil ei olnud tavalist miljööd, mil rahvas istub kindlatel kohtadel ja kuulab vaikuses, vaid publikut tuli juurde ka esinemiste vahepeal ning nende ajalgi.

Laval käis neli säravat talenti, õpetaja Mare Väljataga oma õpilaste Liisi Koiksoni, Anna Põldvee ja Liina Saarega.

Kontserdimuljeid vahendab Miina Mälgand.

Esimesed paarteist minutit sisustas Mare Väljataga. Laulude vahepeale tutvustas ta ka teisi esinejaid ning rääkis lühidalt kontserdist. Oma esinemist alustas Väljataga külma talveõhtusse ideaalselt sobiva Uno Naissoo lauluga talvest. Repertuaari kuulus ka jazzistandard “A foggy day in London town”.

Liisi Koikson ei pakkunud publikule palasid oma uuelt kauamängivalt, vaid hoopis lugusid ühelt oma suurelt lemmikult Joni Mitchell´ilt. Üheks neist oli tempokas ja Koiksonile hästi sobiv “Chelsea Morning”. Liisi Koikson oli laval talle omaselt armsalt häbelik, kuid juhatas oma laulud siiski humoorikalt sisse ning rahvale tundus Koiksoni häbelikkus väga meeldivat. Tema lauludes ei olnud tagasihoidlikkust aga märkigi. Oli vaid julge hästikandev hääl ning kitarr (Virgo Sillamaa) taustal.

Õnnelikku õhtusse mahtus õigupoolest neli erinevat tillukest kontserti, eksponeeriti nelja erinevat solisti, kellest igaüks esitas erineva saatemeeskonnaga neli erinevat pala.

Kuna kontserdiga samal ajal toimus Von Krahlis teatrietendus, siis tehti enne bändidega lavale tulevate esinejate ülesastumist vaheaeg. 45 minutit hiljem tänas Anna Põldvee publikut, et sel oli jätkunud kannatust kontserdi jätk ära oodata.

Anna Põldvee ja Liina Saare esinemistes oli eksponeeritud pigem bändi tervikut kui solisti omaette, seetõttu tundus kontserdi pausiga kaheks paariks jagamine isegi õigustatuna. Anna Põldvee avas oma häält ettevaatlikumalt kui eelmised esinejad, hääles puudus selline mahlakas sügavus nagu Väljataga või Koiksoni laulust kõrva oli jäänud. Viimane lugu, Valter Ojakääru “Oma laulu ei leia ma üles” Erki Pärnoja seades tundus parim valik Põldvee hääle omapära esiletoomiseks.

Kuni Liina Saare esinemiseni oli jäänud mulje, et õhtu kava on meloodiakesksete jutustavate lugude päralt. Saare esinemises vajus kaalukauss tugevalt rütmi ja improvisatsiooni poole peale. Saar improviseeris innukalt, nagu ka tema bändiliikmed ansamblist “Breeze”.