Tampere Jazz 2005: Mitte ainult Soome muusikud

12. november 2005

Novembri esimene nädalavahetus kulges Tamperes traditsiooniliselt jazzmuusika tähe all. Emotsionaalselt pingeküllase ja muusikaliselt meisterliku jazzi tunnistajaks oli Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest.

Rahvusvaheline Tampere Jazz Happening toimus tänavu juba 24. korda. Umbes pooled Tampere Jazzil üles astunud muusikutest olid välisesinejad. Festivali maine on piisavalt hea, et pakkuda maailmatasemel meistritele väljakutset Soome esinema tulla.

Esmakordselt festivalil viibinud Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest vahendab kuuldut-nähtut.

Prantsusmaalt pärit Collectif Slangi muusika on kergelt hüsteeriline arvutiseeritud ruttamine. Vaskpillide lärmakusega hakitud monotoonset fankivat klubibiiti läbib korduv element. Alates 2003. aasta albumi “Slanquistic” väljatulemisest on noor viisik viljelenud energeetilisest võbinast kantud elektrojazzi, millele lisandub vaba vokaalimprovisatsioon mõnes loos.

Arvutiga sünteesitud helid toetavad autentset. Collectif Slangile peaks andma eripreemia elektrooniliste ja naturaalsete helide meisterliku kokkusulatamise eest. Värvikas solist ja minitrompetist Mederic Collignon on tõsiselt psühhedeeliline kuju. Ta süveneb läbi muusika endasse ning publikul on võimalus näha sellega kaasnevaid muundumisprotsesse, minikollapseid ja spontaanseid tõmblusi. Multiinstrumentalist Laurent Geniez mängib erinevaid vaskpille küll kordamööda küll korraga. Hüsteeriline sugereeriv põhirütm avab müsteeriumi. See pole sihitu psühhedeelilisus, muusikal on oma süsteem ja suund. Efekti loovad puhkpillid, trummid ja elektroonika osavates kombinatsioonides.

Nimekombinatsioon E.S.T. ei vihja Eestimaale, vaid tähendab Esbjörn Svenssoni Triot, bändi, kuhu kuulub Rootsi jazzieliit. E.S.T esitleb teistsugust pillivalikut võrreldes Collectif Slangiga. Bändis soleerib klaver.
Muusikuteks on tugevad elujõulised mehed, vaimselt laetud, elujaatavate nägudega. Nende muusika on jõuline ning vajab süvenemist. Maskuliinne pauer on veenev, seejuures mõjub naturaalne klaveriheli hirmutavalt naiselikuna, isegi saatuslikuna. Välgatab äratundmisrõõm, et just praegu sain millestki aru ja ehkki ei taipa täpselt millest, kerkivad kergendusest pisarad silma. Optimistlik noot pälvib tugeva juubeldava aplausi.

Arvutist ei saa üle ega ümbert selleski bändis. Sünteesitud piukse ja kahinaid lisatakse ka selle koosseisu tegemistele, taustaks dramaatiliselt pilvised valgusefektid. Ballaadjas vahepala klaveri lüürilisuse näitamiseks toob trio jälle maa peale tagasi. Trummar ajab eelkõige elektroonilist joont, klaver vastandub sellele haruldaselt puhtaste ja kaitsetute helidega. See on paratamatu muusika, mille süngus kisub sügavale ning energia ja elujaatus tõstab kõrgele üles. Tohutult energeetiline muusika, mis haarab kaasa nii sünguse kui helgusega. Surnumere kalade veealune varjudemäng ja päikseline võilillekirju aas ühes hetkes. Sugereeriv hetk tõsinemist enne kui suunurki jälle ülespoolevedama hakatakse.

Igas koosseisus on üks värvikam kuju, kellele publiku pilgud kinnituvad, keegi, kes tekitab kas pretensioonikamaid helisid või on ise visuaalselt huvitava lavakäitumisega. Publiku pilgud on Svenssonil, kelle üleolek pillist on ilmne. Esbjörn Svensson on inimesena kehastunud loodusnähtus. Hommik ja hämarik. Õrnale helidevoole järgneb sünk klaverihelide valing. Visuaalsed assotsiatsioonid vahelduvaad, meeleolu jääb aga samaks.

The Yohimbe Brothers USAst pakub vahelduseks kuulata mustanahalisi muusikuid ning naissolisti. Ohhoo, publikus on pisukest liikumist märgata, mõningad tantsujalakesed hakkavad otsustavalt saalipõskedes kepsu lööma. Muusika on tantsulisem, rütmikas, vähem-intellektuaalne, nagu Ameerika multifilmimuusika agressiivse linnaühiskonna joonisfilmist.
Eemaldutakse eksperimentaalsest kõrgjazzist ning lähenetakse massidemuusikale. Kiiret hüpet hoopis teise stiili ei mahenda ka pooletunniline viivitus lavavahetusel. Ülevõimendatud rapi, hip-hopi ja soulisugemetega muusika peletab vanemat generatsiooni saalist minema. Naisvokalisti orgastilised pidurdamatud soolod on küll osa tema esinemisstiilist, kuid mõjuvad kohati ülepakutuna. Ehk ongi suunamuutus liiga suur ja ümberkohanemine raske. Kõrvalsaali vaiksemas õhkkonnas pole samal muusikal väga vigagi, liiati saab suurelt ekraanilt ka esinejaid vaadata.

Laupäeva kontserte alustab Trevor Watts – Jamie Harris Duo. Ometi kord täiesti naturaalne bänd, ei mingit elektroonikat. Loogilistele meloodiakäikudele saksofonilt lisab eksootilist hõngu käsitrummide kasutamine. Ekstaatiline rituaalne tempo tõuseb, tulemus on ekstaatiline, kuid mitte koormav. Watts on olnud juba 40 aastat Briti jazzmuusikas tuntud muusik, kes on üritanud traditsioonidesse improvisatsioonilist freejazzi sisse süstida.

Seekordses projektis püütakse siduda originaalseid Aafrika, Aasia ja latino-rütme jazzmuusikaks. Saksofon ei tee midagi uskumatut, kuid see ongi nii mõnus. Trummar elab oma mängu sedavõrd sisse, et tekib hirm, et tal võib rajude raputustega pea kaela otsast ära tulla.

Vahepeal jõuab oma etenduse anda Saksa-USA ansambel nimega Gebhard Ullmann`s Basement Research 5tet, kelle meisterlik freejazziesitus on kõike muud kui lood rubriigist “igihaljaid saksofoniviise”. Tugevad mehed mängivad otsustavate nägudega, pikk hiiglane tõmbab pilku.

Brötzmann-Pliakas-Wertmüller trio on kogu festivali pöörasemaid esinejaid, mida kõlbaks iseloomustada kui ülikiiret jazztrashi. Vihane, futuristliku sõnumiga kuri muusika peletab nõrganärvilisemad saalist, kuulamajääjaid on siiski oluliselt rohkem. Peter Brötzmanni tegemistest on kuuldud juba üle neljakümne aasta ning ikka on see seotud olnud pisut üle piiri tikkuva tohutu energeetilise freejazziga. Jazzvõtmes räme keevitamine langeb heliderahena ühtlase kihina maale. Trummar Michael Wertmüller taob trummipulki pooleks, katkemisoht ähvardab ka teisi pille.

Jacob Fred Jazz Odyssey USAst jätab märksa helgema mulje. Õnneks üks eluterve bänd, kes eksistentsi mõtet kahtluse alla ei pane. Muusikute hingestatud esinemismaneerid annavad muusikale oma võlu. Vaieldamatult tekitavad nad huvitavaid heilisid. Brian Haasi klaverimänguga kaasneb vapustav spontaanne koreograafia. Mees on nagu nõtke paju, kelle plastilisus on sisemine, mitte poseeritud. Samas ei midagi ekstreemset, kui mänguoskus välja arvata. Liigutavalt andekad noored muusikud mängivad tuntud autorite lugusid ülevoolavalt soleeritud töötlustena. Hea auraga bänd.

Solveig Slettahjell Slow Motion Quintet Norrast eksponeerib eelkõige tumeda sahisev tämbriga solisti Solveig Slettahjelli. Kui suur osa festivalist on instrumentaalmuusika, siis siin on erandina pikas meeskoosseisude rivis tähelepanu keskendatud naisele ning vokaalile. Muusika voolab aeglaselt, lauljatar unustab end unistama. Repertuaaris on Peder Kjellsby lood, sekka ka mõnda Tom Waitsilt, Nina Simone`ilt ja Billie Holidaylt.