Tampere Jazz: absurditeatrist tantsumuusikani

10. november 2007

2. november Tampere Jazz Happeningil pakkus absurditeatrit, tantsumuusikat ja toelist dzässi, kirjutab Ivo Heinloo. Tähelepanu köitsid Rashied Ali, Sten Sandell ja Erica Stuky.

Pakkahuone tervitas kahekümne kuuendale Tampere Jazz Happeningile saabujaid külmal novembriõhtul traditsiooniliste pasunapuhujate ning tuleakrobaatide tervitusega. Muusikasõber alles võttis publikuarvu järgi otsustades hoogu, ent muusikud olid hoos esimesest hetkest peale.

Ivo Heinloo oli kohal, et vahendada jazzkaar.ee lugejatele festivalimuljeid.

Festivali esimese (formaalselt teise, ent unustame formaalsused) õhtu tipphetk oli muidugi legendaarse trummari Rashied Ali esinemine. Koos kahe bassimängija, tenorsaksofonisti ja trompetistiga esitati peamiselt bluuskitarristi James “Blood” Ulmeri loomingut, pikkade soolode ajal said kõik ansambli liikmed meisterlikkust demonstreerida. Vanameister ise oli lugude tutvustamise ajal vaoshoitud ja härrasmehelik, unustamata samas muidugi teha reklaami plaadile, kus needsamad lood kõik peal olevat.

Neil, kes Alilt õigustatult meeletult vabameelset etteastet ootasid, lootused ei täitunud, sest kontsert kulges üllatavalt traditsioonilises võtmes.

Küll aga võiks vabajazziks nimetada Sten Sandelli triot, mis kiirgas saali puhast energiat ja intensiivsust. Vaiksed kulgemised, mille ajal võinuks kuulda nõela kukkumist Pakkahuone kontserdisaalis, arenesid võimsateks purseteks. Kõla kiskus vägisi sümfooniliseks ning kui ainult kõrva järgi otsustada, võis kohati kuulda laval palju rohkem instrumente.

Kahtlemata süvenemist noudev muusika maalis silme ette võikaid apokalüptilisi pilte – Sandelli spontaansed huiked, mis sarnanesid haudadest üles tõusnud zombide kaevetega, trummilöögid nagu pommiplahvatused. Tunnine kontsert tekitas tahtmise üle kuulata. Samas ometi teades, et ei saa enam kunagi üle kuulata midagi, mis sünnib siinsamas ainult üheks hetkeks.

Koige värvikama kontserdi andsid Erica Stucky ja kolmeliikmeline bänd Roots of Communication koosseisus: Jean-Jacques Pedretti ja Robert Morgenthaler erinevatel puhkpillidel ja Peter Horisberger trummidel.

Stucky esinemine sarnanes eksperimentaalse teatrietendusega. Teatris on vana tõde, et kui laval on püss, siis küllap tüki lõpus sellega pauku tehakse. Püssi laval seekord ei olnud, olid aga mitmesugused muud ootamatud rekvisiidid nagu punane kušett ja lumelabidas.

“Te mõtlete, mida ma teen siin selle lumelabidaga?” küsis pipipikksukalikult kirjude sukkadega Stucky provokatiivselt alustuseks. “Ärge moelge liiga palju. Kinnitage turvavööd ja tere tulemast meie maailma!” Ja veel millisesse maailma! Ajataju kadus, nii et kui Stucky teatas kontserdi lõpetamisest, tundus see ühe järjekordse illusiooni purunemisena. Võiks olla rohkem neid esinejaid, kes tahavad ja oskavad muusikale lisaks teha aeg-ajalt ka heas mõttes teatrit.

Stucky on huvitav laulja, kellel on võimas, kandev ja varjundirohke hääl, aga eelkoige karismaatiline näitleja, kes Tamperes etendas mitmeid rolle, rääkides ühtviisi soravalt nii kodukandi murret kui ameerika inglise keelt. Tõelise šveitslasena ei lasknud Stucky kontserti mööda ilma, et oleks joodeldanud. Stucky leidis selles alpiaasadega assotsieeruvas kunstis aga midagi ennekuulmatut, nii et tema esinemist võiks nimetada pigem “sketšiks joodeldamise ainetel”.

Kes viitsis, võis enne Tampere ööpimedusse suubumist trallitada veel kontserdisaali kõrval asunud klubiruumis, kus meelt lahutas tantsubänd Hazmat Modine. Rahvast tantsitati nii reggae, rock´n´rolli kui bluusiga – mitte just koige mahedamad unelaulud. Aga kes siis Tamperes ikka novembri esimestel päevadel magab!