Tampere Jazz: Esimesel päeval fusionit ja emotsioone

17. november 2008

30. oktoobrist 2. novembrini toimunud Tampere Jazz Happeningil jagus fantaasiarikast ja intensiivset vabaimprot, kirjutab Mari Hiiemäe, kes viibis kohal jazzkaar.ee esindajana.

Free jazzi suunitlusega Tampere Jazz Happeningi 31. oktoobri ehk esimese pika õhtu eredaimateks tähtedeks olid Matana Robertsi ning Hiromi Uehara ansamblid.

Kirjutab Mari Hiiemäe, kes viibis festivalil jazzkaar.ee ajakirjanikuna.

Tampere Jazz Happening toimus tänavu 27. korda. Seal ja siis nagu tavaliselt, ehk novembri esimesel nädalavahetusel Tampere südalinnas, põhiesinemiskohtadega Tullikamari keskuses ning selle pubimoodi naabermajas Telakkas.

Esimesele kontserdile kiirustajaid võttis traditsiooni kohaselt vastu muusika, mis kostis kontserdimaja teise korruse rõdult. Seal nautis rõduesinemist paar trummarit… kuid kes need just täpselt olid, ei olnud pimedas võimalik aru saada. Rõduimprovisioon käib festivali alguse juurde – seda ei reklaamita kunagi välja, aga nii on see Tampere Jazzil ikka olnud. Vahel viib pilli õue mõni puhk- vahel löökpillimängija. Nii nagu satub. Seekord sattusid trummimehed.

Festivalipäeva, õigemini õhtut – sest esimene kontsert startis kl 20.00 – alustas jazztrio eesotsas Taani saksofonistinna Lotte Ankeriga. Kontsert oli vaikse intensiivsusega mõlgutus free jazzi vallas, ilma tugevate ideede ja narratiivide otsimiseta. Näiliselt polnud muusikas kuigi palju eelnevat kokkuleppelisust, mistõttu jäi kogu üritus kuulaja jaoks veidi kättesaamatuks. Mõtlesin, et see kontsert sobinuks paremini hilisemasse õhtusse – siis, kui mõistus ehk juba paremini free jazzi laine peale on jõudnud. Esimeseks emotsiooniloojaks oli see trio väheke liiga free ja samas liiga äraolev.

Hoopis selgemat sõnumit kandis Matana Robertsi bändi esitatud lugulaul. Publik sai kuulda teist osa Robertsi kümneosaliseks planeeritud helitööst nimega Coin Coin, millesse oli rõhutatult sisse komponeeritud teemaarendus musta rassi orjuseaegadest USAs. Terve kontsert kujutas endast jutustust 30-te swingivast New Orleansis, tollastest liikumistest ning pingetest mustanahaliste õiguste eest võitlemise teel. Swingi-episoodid vaheldusid vaba improvisatsiooniga ning eriefekte loodi mitmekesiste vahenditega. Et materjali huvitavaks mängida, oli Roberts tublisti vaeva näinud juba selle loomisel, viimse lihvi ning free jazzi vaheepisoodid sai muusika esitamise käigus.

Laval väärisid ekstra tähelepanu tundliku käega jaapani pianist Shoko Nagai, kes oli nobe kasutama võimalusi, mida aeg-ajalt tekkinud improvisatsiooni kohad muusikutele pakkusid; mustanahaline koolitatud ooperilaulja häälega vokalist Jeremiah Griffin, kes samuti väga vahvalt improviseerida mõistis ning loomulikult Matana Roberts ise – ajastutruu efekti mõttes riiulikõrguste kingakontsadega ning kaharasse seelikusse riietatuna. Lisaks saksofonipuhumisele oli Matana ülesanne igivanade päevikutekstide hootine muusikale peale lugemine.

Reedese festivalipäeva pööraseima kontserdi andis nooruke jaapanlanna Hiromi Uehara oma rahvusvahelise bändiga. Hiromi kontsert algas õhtul kell 23 festivalipäeva kolmanda põhikontserdina. Kõrvad olid selleks ajaks muusikakuulamisest juba üksjagu väsinud, teisest küljest aga hakkas just siis tekkima free jazzi nautimiseks vajalik eufooriatunne, ehk just seesama eelhäälestus, mis õhtu esimeseks – Lotte Ankeri kontserdiks veel piisavalt küpseda polnud jõudnud.

Hiromi kontsert oli fusionipõhine ning tugevalt trummide ning elektrikitarridega toetatud. Pisike, muidu häbeliku ja idamaiselt vaoshoitud olemisega Hiromi klaverdas laval nagu pöörane kurat, talle sekundeerisid sama julgelt slovakkia trummar Martin Valihora, Briti kitarrist John Shannon ning USA bassimees Tony Grey. Tulemuseks oli hästi hoogne ja elus show, mis pani rahva rõkkama. Hiromi demonstreeris oma ülikiiret mängu, kasutas samaaegselt nii klaverit kui süntesaatorit, hüppas vahel ekstaatiliselt püsti ning elas mängu nii vaimustavalt sisse, et kontsert sarnanes pooleldi teatrietendusega.

Samaaegselt pealava kontsertidega kestis lisaprogramm Telakka lokaalis, kus reede õhtul mängisid peamiselt Soome muusikud. Seal esinesid õhtu jooksul kolm gruppi: Esa Pietilä trio koos klahvpillimängija Iro Haarlaga; Soome klaverdaja Aki Rissaneni ühisprojekt Belgia saksimehe Robin Verheyeniga ning õhtu lõpuks kitarrist Niklas Winteri bänd. Öine klubikontserdi sisustas Iiro Rantala trio, mille tegi põnevaks noorukese beatboximeistri Felix Zengeri lisamine gruppi.