Anne Erm ja Madli-Liis Parts käisid kaemas põhjanaabrite üht kõige etemat jazzifestivali, kus alati on nii muusikalist üllatust kui ka loova muusika kõrgtaset.
Tampere Jazz Happening on Euroopa üks sisukamaid jazzifestivale. Sestap on siin alati külalisi mitmest maailma kandist, nii festivalikorraldajaid kui ka ajakirjanikke. Erilisi elamusi noppimas ja uusi trende jälgimas on ka pea kõik soome jazzikriitikud. Festivalil, mis tänavu toimus 23. korda, esines 20 ansamblit 10 maalt, kontserte kuulas 10 000-pealine väga asjatundlik jazzipublik.
Aastatega on Tampere Jazz Happening (TJH) muutunud aina avatumaks. Üha rohkem on esinemas Euroopa muusikuid, julgemini usaldatakse ka oma muusikuid ja kriitikud polegi šokis, kui freejazz’i vahele autentset rahvamuusikat või lausa tantsumuusikat pakutakse.
Soomlastest tegid ilma noored – tundevirveid väljendava romantilise skaalaga Ilmiliekki ja tantsulise võnkega Teddy Rok Seven. Mõlemad esinesid pubilikus Telakka klubis, kus publik jälgis hiirvaikselt iga heli.(erinevalt Porist, kus õlleklaaside kolin ja lärm oleks teinuks võimatuks vaikse muusika nautimise.) Oli ka põhjust, sest Ilmiliekki mängus on mõtestatud ja armastusega esitatud iga noot.
Löökpillimängija Teppo Mäkineni alias Teddy Roki loodud septetis on oluline rütmivundament, mis sündis koostöös Eestiski tuntud löökpillimängija Mamba ehk Abdissa Assefaga. Huvitavad olid ka kahe saksofoni ja trompeti harmooniad. Bändi pehmes, kuid sugugi mitte igavas fusioonmuusikas sisaldus groove’ afro, funky– elemente.
Osalt võib soome esindusse arvata ka duo Raoul Björkenheim – Lukas Ligeti. Raoul on TJH -l esinenud õige mitmeid kordi oma soome ansambliga Krakatau. Seekordne duokoosseis Austrias sündinud Ungari päritolu, 20. sajandi ühe kuulsama helilooja György Ligeti löökpillimängijast poja Lukas Ligetiga oli festivali üks hõrgumaid elamusi. Björkenheim ja Ligeti kohtusid New Yorgis, kus mõlemad praegu elavad. Nende ilmahelide ülimalt tundlik valik seikles Korea-Soome energiateljel, ulatudes maistest taevaste helideni. Björkenheim käsitles kitarri vahel ka kui sitarit või sarangi, mängides poognaga ja ilma. Mõlemad võlusid pillidest imelisi kuulamapanevaid helisid. Duolt ilmus mullu ka heliplaat “Shadowglow”.
Meeldivalt isikupärased olid rootslaste Exploding Customer ja norrakate The Core. Esimese juhtfiguur – saksofonist Martin Kuchen on inspiratsiooni ammutanud Ornette Colemani Free-post post jazzist, aga samas tippinud improvisatsioonidesse ka tuntavalt põhjamaiseid viisikäände. The Core’i eeskujud on Charles Lloyd, John Coltrane ja Pharoah Sanders. Löökpillimängija Espen Aalbergi kompositsioonidesse kätketud energia ületas kindlalt saja kraadi piiri.
1978. aastast Saksamaal elav liibanoni oudimängija Rabih Abou Khalili ansamblis hiilgasid oma pilli tippude hulka kuuluvad muusikud – tubist Michel Godard ja akordionist Luciano Blondini. Saksofonist Gavino Murgia oktavistihääl ja kurgulaul kuulusid samuti selle trendika etnokava maiuspalade hulka. Khalil ise säras nii humoristina, kes oskas publikut sõnadega naerutada, kuid võluda ka oudivirtuoosi ja tundelise trubaduurina, eriti araabia armastuslugudes.
Inglismaa panustas TJH kahe koosseisuga. Orkester Jazz Jamaica esines samal õhtul koos legendaarse tänavu 40. juubelit tähistava ska-reggae-bändiga Skatalites, mille koosseisus tegi kaasa ka kolm liiget algsest bändist. Mõlemad grupid esindasid küll Jamaica muusika erinevaid tahke, kuid tantsuline võnge oli sarnaselt rõõmusmuretu. Huvitavamaks tegid tantsukanga vahvad improvisatsioonid ja varieerimised, eriti Jazz Jamaica esinemises tõusid soolod esile. Suures saalis, kuid klubiatmosfääris toimunud kontserdid tõid kohale kõige arvukama kuulajaskonna. Nii Jazz Jamaica kui ka oma kvarteti koosseisus säras 26-aastane inglise saksofonist, juba hulga mainekaid preemiaid noppinud Soweto Kinch, kellest loodetakse Courtney Pine’le konkurentsi. Oxfordis kaasaegset ajalugu õppinud Kinchil on ka muusikas sotsiaalset närvi, mis väljendub tema räpitekstides. Hip-hop’i ühendus bepopiga oli küll mõneti kummaline, kuid kes on öelnud, et nii ei võiks.
Gianluigi Trovesi Ottetto ületas kõik ootused. Oli itaallaslikult temperamentset nalja ja hooletult lõbusat seiklemist stiilide rägastikus. Hajameelse professori olekuga Trovesi juhitud muusikud tegid kannapöördeid tõsimeelsest barokist elektrooniliste helitrikkideni, sekka justkui sportlikult kiiruse peale dixieland’i mängu ja publiku seas saksofoni puhumist. Itaalia jazzilegendi kutsuvad Tampere festivali korraldajad ikka ja jälle tagasi. Trovesi virtuoosse miniorkestri hoogne ja maitsekalt lustakas etteaste sobis suurepäraselt tänavuse festivali ametlikuks punktiks.
Näib nii, et Euroopa seljatas tänavu Ameerika, sest freejazzi meistrid Ravi Coltrane, Fred Andreson, Hamid Drake, Chicago Underground Trio jt. ei toonud seekord Tamperesse kaasa midagi uut.
Traditsiooniliselt lõppes festival jamsessioniga, kus osalesid pea kõik muusikud, kes pühapäeva õhtuks veel Tamperes viibisid. Õhtu isanda rollis säras energiapommina Raoul Björkenheim. Tema innustusel jämmisid varaste hommikutundideni koos soome noored jazzijad ja väärikad külalised kaugemalt. Björkenheimi kõrval säras kogu õhtu nii trumme kui kongasid hellitanud Hamid Drake, kes ilmestanud festivali erinevates koosseisudes viimasel seitsmel aastal. Drake’i valmisolek ikka-jälle naasta ning kõiges kaasa lüüa räägib festivali üldisest atmosfäärist ja muusikalisest laengust – Tampere Jazz Happeningist saab alati häppening, kust leiab igal juhul erilisi hetki.