Tampere Jazz Happening: esimene päev – seis on soome muusikute kasuks

26. november 2013
MARJE INGEL

Novembri algul toimus Tamperes improvisatsioonilisele muusikale keskendunud 32. Tampere Jazz Happening. Jazzmuusika pidu kestis neli päeva ning pakkus enamasti väljamüüdud saalitäitele kuulata kaheksat soome ja kuutteist välismaist esinejat, sealhulgas mitmeid jazzilegende eesotsas Jack DeJohnette’iga. Kohapeal käis festivalist osa saamas Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

 

 

Tampere Jazz Happeningi juhatas sisse tasuta ürituste päev 31. oktoobril. Jõudsin festivali klubisse  just sel hetkel, kui Kopenhaageni Jazzifestivali programmis esines Maria Laurette Friis. Aastaid tagasi ansambliga Tys Tys Jazzkaart väisanud lauljatar oli seekord laval vaba improvisatsiooni hõngulise sooloprojektiga, mis tolle ansambli võluvaist lauludest kohati päris kaugele jäi. Tema etteaste ulatus mahedaist meelisklustest klaveri saatel võõrastust tekitava pseudo-ooperliku häälega esitatud dissonantsete kõladeni.

Järgmine ekspordiartikkel Taanist lubas lavale tuua lennujaama-tüdrukuid, kuid ansamblis Girls in Airports ei leidunud ainsatki. Noortest meestest koosneva bändi nime põhjus jäi saladuseks, kuid nende muusika osutus äärmiselt meeldivaks. Nimetaksin seda saksofoni-indie’ks, sest kitarrideta koosseisus olid ülekaalus saksofonid, pillipartiid ja kogu ansambli kõla meenutasid aga väga indie rocki või brit-poppi, kitarririffe asendamas klahvpillikäigud.

Reedeses, 11. novembri kavas andsid tooni soome muusikud. Pressikonverentsil usinalt oma ansamblit tutvustanud Timo Lassy viljeleb oma bändiga üsna konservatiivset peavoolujazzi ja jäi seetõttu järgnevate põnevamate esinejate varju, kui ehk välja arvata tema ansambli trummarid, kes olid tõesti kõrgel tasemel: Teppo Mäkynen trummikomplektil jäi meelde oma erakordselt hea sooloimprovisatsiooniga, talle sekundeeris Abdissa Assefa muudel löökpillidel. 

Pubi õhkkonnaga väiksemas esinemispaigas nimega Telakka pakkusid kaks järjestikku esinenud soome kollektiivi aga siirast naudingut. Esmalt võis mõnuga jälgida kahe kitarristi, Timo Kämäräineni ja Teemu Viinikaineni nö. sõpruskohtumist. Kunagi ka No99 Jazziklubis esinenud duo   omavaheline klapp oli pea täiuslik, suhtlus toimus vaid muusikalisel tasandil ja sellest piisas. Sõnalised publikule adresseeritud vahekommentaarid Kämäräinenilt kinnitasid mu muljet. Märkamatult oli jõutud improvisatsioonilt varem valminud looni ja taas järgmise kohapeal sündinud palani, ja nii jätkati ikka edasi, pidevas kitarrimeloodiate liikumises ja looklevas arengus. Kontsert jättis hinge ääretult helge ja õdusa elamuse.

Järgmisena Telakkas üles astunud kollektiivi juhtis klahvpillimängija Seppo Kantonen, kelle seikluslikku musitseerimist olin samuti varem kuulnud Jazzkaare korraldatud kontserdil Mikko Innaneni ansamblis. Seegi kord ei tulnud tema mängu fantaasiarikkuses pettuda, üllatav oli aga nime Kantonen Camping taha peitunud seltskonna mitmekesisus ja nende muusika värvikirevus. Stilistiliselt olnuks ilmselt võimatu leida ansambli liikmete väljendusviisidelele ühist nimetajat, sest igaüks oli nö. laagriplatsile tulnud erineva pagasiga: kelle seljakotis idanesid indie-seemned, kelle kohvris kajasid kummalised kosmilised kõlad, kelle märsis muhelesid folgilikud meloodiad või mürtsusid rokilikud rütmid. Kõik need alged olid Kantoneni poolt ühte kotti kokku kogutud, tubli jazzi- ning bluusiannusega maitsestatud, segamini raputatud, ja siis laia käeviipega ettevalmistatud viljakale pinnasele külvatud. Tulemus oli justnagu õitsev ja lõhnav Tootsi peenar. Lõppsõnana jäi kuulaja kõrvusse kummitama kirju muusikalise matkaseltskonna omapärane lustakas manifest: „Happy campers will be singing you a jolly song“.

Ajakavas kahe soome koosseisu vahel pealaval esinenud harfivirtuoos Edmar Castañeda esinemine tekitas vastakaid reaktsioone. Nii mõnigi kuulaja, kellega hiljem vestlesin, leidis, et tema ansambel ei pakkunud midagi uut ega erakordset; samas oli igale saalisviibijale silmaga näha, kui täiuslikult valdab Castañeda harfi, kasutades seda vastavalt vajadusele näppe- või löökpillina ning soolo- või saateinstrumendina. Ääretult sümpaatsena mõjus ka gruppi kuulunud trombonist Marshall Gilkes oma improvisatsioonidega. Vaidlusteks jättis ruumi ansambli repertuaar, mis ei ulatunud jazzistandardeist kaugemale ega püüdnud nende helikeelt märkimisväärselt töödelda või edasi arendada. Kui Edmar Castañeda Quartet hakkaks viljelema originaalloomingut, mis oleks tasemelt võrreldav grupi liidri pillimänguoskustega, võiks ennustada nende kiiret tõusu kaasaegse jazzi tippnimede hulka.

Viimasena pealaval esinenud Medeski, Martin & Wood’ile ei saanud innovaatilisuse puudumist keegi ette heita. Avant-souliks ristitud ainulaadset segastiili viljelev trio andis võimsa energeetilise laenguga kontserdi, mida oleksin eelistanud nautida istekohtadeta saalis, sest rokilikku jõudu kiirgav muusika lihtsalt sundis seda välja elama. 

Reedese kava otsad tõmbas kokku Bassekou Kouyaté & Ngoni Ba. Maailma üheks parimaks ngoni mängijaks peetav Kouyaté hoidis peotuju üleval veel hiliste öötundideni. Mõnusas maailmamuusikas ei puudunud virtuoossus ja tunda oli ka bluesi hõngu, kuid Jimi Hendrixiga võrreldavat intensiivsust, mida mõned kriitikud Bassekou Kouyaté & Ngoni Ba puhul kiitnud on, ma vähemalt selle kontserdi põhjal nende mängus ei leidnud.