TAMPERE JAZZ HAPPENING – JAZZ LÄBI SÕNADE

27. november 2015
Kaisa Keizars

Tampere Jazz Happening toimus sel aastal 34. korda ning läbivaks teemaks oli sulam jazzist ja sõnast läbi luule, räppmuusika, olles üks kaasaegsemaid jazzfestivale siinmail. Programm pakkus nelja päeva jooksul midagi igale maitsele, aga kui üritasid kohusetundlikult igale kontserdile jõuda, tekkis kiiresti küllastumus ja tuli teha valikuid. Vähem on rohkem.

 

Festivali avas noorte jazzmuusikute showcase Young Nordic Jazz Comets, mille raames sai kuulda värskeid ja juba mõnda aega tähelepanu äratanud noorte muusikute koosseise nii Taanist, Soomest, Islandilt, Norrast kui ka Rootsist.

 

Tasuta sissepääs tol päeval rikastas publikut, ent suureks üllatuseks järgnevatel päevadel koosnes piletiga kontsertide publik enamuses ainult keskealistest ja vanematest meestest. Kui Eesti publik on äärmiselt mitmekülgne ainuüksi oma vanuse poolest, alates lastest kuni pensioniealisteni välja, siis Soomes on see hoopis teisiti. Kontserdi piletihinnad on tunduvalt kallimad kui Eestis ja nii ei saa näiteks noored endale jazzmuusika avastamist lubada. Kas sellega mitte ei hoita tagasi jazzi jõudmist noorema kuulajaskonnani?

 

Noortest jazzitalentidest avaldasid muljet meloodiline Norra saksofonist Mette Henriette ja Islandilt pärit Two Beat Dogs, kellest viimane erines teistest oma rock-jazzi hõngulise kõla poolest. Äärmiselt soe ja upbeat rütm, mida rikastas kõnekalt Sölvi Kolbeinsson saksofonil.

 

Reedel jäi kõige enam meelde saksofonist David Murray Infinity Quartet koos poeet Saul Williamsiga. Äärmiselt intensiivne jazz Ameerikast, millele andsid kaalu Orin Evans klaveril, Jaribu Shahid kontrabassil ning juba aastaid Tamperet väisanud Hamid Drake trummidel. Kui vaadata Murray ajalugu saksofonistina erinevates projektides, siis koostöö räppar-poeet Saul Williamsiga on tuntavalt intensiivne. Kindlasti aitas sellele kaasa Williamsi toores ja jõuline sõnavõtt poliitiliselt aktuaalsetel teemadel nagu seda on mustanahaliseks olemine Ameerikas või üha sagedasem politseivägivald mustade suhtes.

 

Trilok Gurtu (tabla), Omar Sosa (klaver) and Paolo Fresu (trompet) trio esinemine oli spontaanne improvisatsioon ning selles peitus ka nende rütmiline sünergia. Pealaval lõpetas õhtu svingiv Ricky-Tick Big Band, mille eesotsas olid Soome ühed tuntumad räpparid Paleface, Redrama ja Tommy Lindgren, kuid kahjuks jäid nad kuulaja kõrvale võõraks.

 

Laupäeva päraslõunal astus Pakkahuone ehk vana tollihoone lavale saksofonist Mats Gustafsson ja esitas jõulise soolo, mille vahele mahtus aga ülimalt siiras huumoriga pikitud suhtlus publikuga. Gustafssonle on iseloomulik oskus panna helikeelde ideid läbi teda inspireerivate aistingute ja kogemuste prisma. Nii mõnelegi võib see tunduda hoopiski ebaloogilise mürana, millest harmooniat ei tasu otsidagi. Aga see ongi Gustafsson, kes ei karda olla see, kes ta on. Nii jätabki ta publikule omapoolsed tänusõnad “Fuck you all”.

 

Ingebrigt Håker Flateni Young Mothers oli kõige ennekuulmatum ja eklektilisem mälestus kogu festivalist! Young Mothers kombineeris omavahel nii free jazzi, räpi, reggae, ska, rocki ja death metali – tõeline fusion. Ülitugev kooslus, millesse panustasid saksofonist Jason Jackson, trompetist Jawaad Taylor, kitarrist Jonathan Horne, trummar/vibrafonist Stefan Gonzales ja trummar Frank Rosaly. Iga muusik oli endale omase muusikažanri esindaja ning neid koos laval näha ja kuulda oli ootamatu, loomuvastane ja lausa visuaalselt häiriv. Ühel hetkel juhib Flaten kaaslased death metal jazzi lainetele, teisel kisub ta bändi lüürilisema ja hingepaitavama rocki suunas, ühendavaks lüliks siiski jazz.

 

Colin Stetsoni ja Sarah Neufeldi duo vastavalt saksofonidel ja viiulil avaldas muljet oma intiimse dialoogiga – ühelt poolt ürgne mürin ja Stetsoni tsirkulaarne hingamine bassklarnetil või –saksofonil ja teisalt Neufeldi õrn, aga särtsakas poeetiline viiuliheli. Ehkki nüüd kontserdile tagasi mõeldes oli selles liialt palju korduvaid fraase.

 

Õhtu lõpetas legendaarne Inglise rockbändi Cream trummar Ginger Baker ja tema Jazz Confusion. Nagu Baker isegi laval ütles, pole tema vanuses enam nii palju jaksu kui varem ja silmnähtavalt väsis Baker iga palaga järjest rohkem. Küll aga toetasid Bakerit saksofonist Pee Wee Ellis mitme hea soologa ning elav Ghana löökpillimängija Abass Dodoo.

 

Pühapäev kuulus naistele. Life and Other Transient Storms on uhiuus projekt Rootsi, Taani ja Portugali muusikute vahel. Susana Santos Silva trompetil on äärmiselt sisukas ja sügav ning Lotte Anker, kes on Euroopa üks hinnatumaid improviseerijaid saksofonil. Koos Torbjörn Zetterbergi uudsus kontrabassil, Sten Sandelli kogemused klaveril ja Jon Fälti meisterlikkus trummidel lõi originaalse sissejuhatuse festivali viimasesse päeva.

 

Maria Fausti juhitud rahvusvaheline koosseis Sacrum Facere täidab justkui puuduva tühimiku Kopenhaagenis elava saarlase Maria Fausti hinges. Faust igatseb oma juuri ning avaldab Eesti folkmuusikast inspireeritud kaunite ja lüüriliste lugudega austust oma kodumaale. Kristi Mühling kandlel ja Fausti vokaal kriibivad hinge ja pajatavad mälestustest ning kaotusvalust.

 

Carla Bley on free-jazzi laval pianistina figureerinud juba 1960. aastatest alates ning end keerukate kompositsioonide ja ansamblijuhina ammugi tõestanud. Tema trio jättis endast Tampere Jazzil aga üllatavalt flegmaatilise ja ühetoonilise mulje – oleksin triolt kuulda tahtnud rohkem isikupära ja teravamaid momente. Andy Sheppard saksofonil oli ainus, kes Bley juhtimise alt ainiti välja proovis pääseda.

 

Tampere Jazz Happening otsad tõmbas selleks aastaks kokku jõulise Hedvig Mollestad Trio. Hoolimata Mollestadi Jimi Hendrixi ja Led Zeppelini mõjutustega kitarririffidest jäi kõrv hoopis kontrabassi ja elektribassi mängivale Ellen Brekkenile, kes pakkus triole värvikaid bassikäike.