Tampere Jazz Happening: teine päev – klassika vabastamine traditsioonide ahelaist

03. detsember 2013
MARJE INGEL

Novembri algul toimus Tamperes improvisatsioonilisele muusikale keskendunud 32. Tampere Jazz Happening. Jazzmuusika pidu kestis neli päeva ning pakkus enamasti väljamüüdud saalitäitele kuulata kaheksat soome ja kuutteist välismaist esinejat, sealhulgas mitmeid jazzilegende eesotsas Jack DeJohnette’iga. Kohapeal käis festivalist osa saamas Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Tampere Jazz Happeningi teine täispikk päev algas võimsa plahvatusega. Äratundmise lööklaine rabas lausa jalust, kui vanad head rockilood projekti „Free Moby Dick“ käigus uue hingamise said. Ma poleks kunagi arvanud, et Black Sabbathi „Iron man“ võib jazzansambli teostuses kõlada nii jõuliselt või Rolling Stonesi „Paint it black“ saksofonide esituses nii ehtsalt. Küsisin endalt, mis on see, mis paneb neid parimates aastates noori mehi sedasorti lugusid nii hästi ja veenvalt tõlgendama? Ja siis taipasin, et tegu on ju hard rock’i kuldajal sündinud ja üles kasvanud muusikutega: Stefan Pasborgi (trummid), Mikko Innaneni (baritonsaksofon), Liudas Mockunase (tenorsaksofon) ja Nicolai Munch-Hanseni (bass) jaoks ongi just need lood ühiseks nimetajaks, millele toetudes leitakse ühine (heli-)keel. Seega mitte jazzi-, vaid rockistandardid.

Ka järgmine pealaval esinenud kollektiiv tegeles minevikupärandiga seda reinterpreteerides. Swedish Azz oli võtnud ette rootsi jazzi kuldajastu lood 1950-ndatest ja 60-ndatest ning muutnud nende palade kõla tundmatuseni. Kui kvinteti koosseisu kavast lugedes võiski selles leida kattumisi traditsioonilise jazzansambliga, siis kontserdil kuuldut võiks nimetada pigem stiiliüleseks improvisatsiooniliseks nüüdismuusikaks, mis kõlas vaieldamatult värskelt ja väga huvitavalt. Kooseis polnud samuti just kõige tavalisem: saksofon, live-elektroonika, vibrafon, tuuba, trummid. 1950-ndate-60-ndate ajastut oli võimatu ära tunda. Ansambli eestvedaja saksofonist Mats Gustafsson näitas end ühtlasi vaimuka ja sütitava kõnelejana.

Järgmisena pealaval esinenud Anemone Quintet kombineeris samuti eri põlvkondade muusikat, kuid sel puhul olid vanad ja noored puhtfüüsiliselt kõrvuti lavale toodud. Mängiti free jazzi, mis ometi kõlas kordades õrnemalt ja meloodilisemalt kui näiteks järgmine pealava esineja Raoul Björkenheim oma kaaslastega. Üksteist hästi tunnetavate muusikute omavaheline klapp oli nii hea, et vabalt improviseeritud muusikast jäi sageli mulje kui komponeeritud teosest, kõik oli väga hästi paigas.

Björkenheim-Ågren-Gustafssoni (BAG) trio mängis erinevalt Anemone Quintetist küll püsivama helistikuga muusikat, aga oli väga raju, nii raju, et sageli rajuks peetav free jazz ei kannatanud sugugi võrdlust välja. Kahjuks läks muusika valjuse tõttu helipildist kaduma osa detaile, sest nüansse märkab kõrv kõige paremini ikka endale mugavas detsibellide vahemikus. Kui aga muusika on pikemat aega liiga vali, siis väsib kuulaja kiiresti ja kaotab huvi. Nii paraku juhtus ka BAG trioga. Ajuti hakkasid kõrva küll põnevamad momendid (võidusõidumootorratta häält tegev kitarr ja progelikud keerukad rifid), kuid ülejäänu mattis enda alla lakkamatu helidelaviin.

Telakka oli 2. novembril eranditult soome ansamblite päralt. Tenors of Kalma, ansambel, mille nimi tuletus liikmete Jimi Tenori ja Kalle Kalima nimedest, mõjus ühtaegu värskendavalt oma hapra luulelisusega ning samas kaasakiskuvalt reibaste rütmide ning reggae ja proge ristumiskohas sündinud kitarrikäsitlusega. Vokaaliga lood sarnanesid kohati reedel samas mänginud Kämäräineni-Viinikaineni duole. Eelmisele pealava bändile tehti igatahes selgelt pähe.

Liikusin koos rahvamassiga tagasi suurde saali, kuid minu sisenemise hetkel mõjus seal kõlav küllalt raskesti seeditav muusika külma duššina. Üllatusin oma reaktsiooni peale ka ise, sest olen end eesti impro-skeenega kursis hoidnud ja pidevalt külastanud Tallinnas toimuvaid vaba impro kontserte, seega vastuvõtuvõime peaks olema treenitud. Küllap oleksingi Tim Berne’i Snakeoili meeleldi kuulanud ja nautinudki, kui nad olnuks festivali esimeste esinejate hulgas. Paraku jõudis ansambli esinemisjärg kätte teise festivalipäeva õhtul kell kolmveerand kümme, kui seljataga oli 8 tundi lakkamatut muusika kuulamist ühe päeva jooksul – ja tähelepanuga kuulamist. Ilmselt just seetõttu tundus Snakeoili pakutav raskepärane segu dissonantsidest, otsekui lonkavalt asümmeetrilistest meloodiamotiividest ja kuulajat lagipähe tümitavatest kordustest liig mis liig. Tuline kahju, et nii kõrgelt hinnatud muusik oli paigutatud (vähemalt minu jaoks) sedavõrd ebasobivasse konteksti, et ma lihtsalt ei suutnud tema sõnumit vastu võtta ja omastada. Seesugune kuulaja kogu tähelepanu ja kaasamõtlemisvõimet nõudev kontsert vajanuks enda ümber vaikust ja tühja ruumi, et kuulaja saanuks häälestuda ja süveneda. Jään lootma, et ehk õnnestub Berne’i mõni teine kord kuulda soodamatel asjaoludel.

Kontrastina mõjus järgnevalt Telakka pubis esinenud Verneri Pohjola Quartet kui palsam jazzisõbra hingele. Kui Berne’i võinuks kujutleda avangardi rinde eesliinil seismas, siis Pohjola kvartett jäi sealt kaugele tahapoole, mis õnneks ei tähendanud, et nende muusika olnuks igav (see etteheide kippus huulile esimese päeva programmi kuulunud Timo Lassy Bandi kuulates). Iseäranis põneva ja põhjaliku jazzitöötluse oli saanud Björki „Hyperballad“, kus ansambli liider improviseerides üsna seikluslikku trompetimängu demonstreeris. Seejärel kõlas Pohjola viimase albumi nimilugu „Ancient history“ ja mulle meenus, et suvel Pori Jazzil esinenud ja Ashley Cole’i ristküstluse alla sattunud Dave Douglasele mängiti pimetestil sedasama lugu. Douglas ei arvanud tookord esitajat ära, pakkudes Pohjola asemel Tomasz Stankot. Pohjola mängu kommenteerides sõnas ta, et tegemist on suurepärase trompetistiga, kelle ainukordsuseks on mahlakas täidlane toon isegi siis, kui puhumisel kasutatakse palju õhku – enamasti kipub suure õhuvoolu korral toon ise küllalt õhukeseks jääma.

Oma skandinaavia trompetist leidus ka järgmises koosseisus, kes võttis koha sisse pealaval. Nils Petter Molvaer liitus seekord Manu Katché 4tetiga, jäädes küll kohati kõlapildis tagasihoidlikuks – nagu selgus, tema saksofonimikrofoni rikke tõttu. Korraldajad olid pilli külge kinnitatava mikrofoni asemele mõistagi varunud statsionaarse helipüüdja, kuid Molvaer ei paistnud selle lahendusega päris rahul olevat, küllap piiras fikseeritud asendis mikrofon tema mänguvabadust. Kuulajal ei jäänud elamuse saamiseks küll millestki puudu; kui muusikas võinukski tekkida mingid hõredamad kohad, siis täitsid teised ansambli liikmed need oskuslikult ära. Seda enam, et Manu Katché 4teti koosseisu kuulus veel üks trompetist Luca Aquino, kelle toon oli Molvaeri omast suuresti erinev, andes koosmängule värvi juurde ja lastes mitmehäälsusel selgemini esile tulla.

Kell kaks päeval alanud 12-tunnist maraton-kontserdipäeva jäid lõpetama viimatise Jazzkaare lõpupeol esinenud soome ansambel Dalindeo ning New Orleansist pärit Hot 8 Brass Band, kuid sel õhtul polnud minul nende kuulamiseks enam jaksu. Ees ootas kolmas ja viimane täispikk kontserdipäev Tamperes ning selle eel tuli ajule ja kõrvadele puhkust anda.

Kui püüda üldistada, siis oli Tampere Jazz Happeningi teisel päeval nö. jäme ots eri rahvustest ja riikidest pärit liikmeid ühendavate koosseisude käes, kes sageli kombineerisid eri stiile ning serveerisid tuntud lugusid uues kastmes. Leidis tõestamist väide, et hea lugu jääb heaks ka siis, kui see töötlemise käigus kõikvõimalikke muutusi läbib.