Tampere Jazz Happening – teine päev

11. november 2006

Tampere jazzifestivali teisel päeval andis tooni maailmarütmide ja vabaimprovisatsioonilise jazzi sulam, kirjutab Mari Hiiemäe.

4. novembri Tampere Jazz Happeningi programmi mahtus kümme erinevat kontserti, millest enamus raputas kuulajat intensiivse freejazzielamusega, kirjeldab Mari Hiiemäe.

Teistest erilisematena jäi meelde DAR-trio ning ansambli The Thing esinemine.
DAR-trio (koosseisus Adama Drame, Jean-Jacques Avenel ning Francois Raulin) oli kolm päeva varem esinenud ka Tallinnas Kumu auditooriumis. Seega pakkus kontsert meeldivat äratundmisrõõmu. DAR-trio esinemine kõlas veelgi rõõmsamalt kui Eestis, paistes Tamperes lustakama ning värvilisemana nii sisult kui välimuselt. Värvilistes valgusjugades kepslevad helid mängisid kukepoksi, esitus oli täis teravaid ja rõõmsaid krutskeid.

Ansambli liikmed olid kõik sutsu elavamad kui Eestis, isegi kontrabassimängija Jean-Jacques Avenelil oli seekord lai naeratus näol. Ohjeldamatutest ning tormakatest helidevalangutest selekteerusid kõrva ning mälu jaoks välja optimistlikud helid. Pisuke heatahtlik iroonia ning naljakad ja näiliselt juhuslikud kordused kasvatasid sümpaatiat mängijate vastu veelgi.

Nüansirikkas kavas näidati kolme pilli koostöö igasuguseid võimalusi, muuhulgas tõestati klaveri kuuluvust keelpillide hulka ning lisati esinemisele rafineerimata võlu Burkina Fasost pärit trummari Adama Dramé kumedahäälse lauluga. Djembemängija nägudemonoloog publikkusse oli kaalutletud, kuid mõjus spontaansena. Kammitsetust meeleolust väljarabelemise poole polnud vaja triol püüdlema hakata, sest seda lihtsalt polnud.

The Thingi esinemine oli hoopis teisest ooperist. Seda hingematvat töristamist, mida The Thing pakkus, olnuks plaadi pealt vist kaunike katsumus kuulata olnud, kuid live´is mõjus see naljaka ning lausa vapustava elamusena. The Thing alustas oma esinemist jazzile karmi kiirenduse andmisega ning jäigi orbiidile vuhisema. Hingetuksvõtva intensiivsusega raju pasundamise vahepeatustes oli mäng The Thingi kohta isegi lüüriline, kuid üldine meeleolu jäi sellegipoolest jõuliselt pööraseks.

Meloodia meeldejäämisest ei saanud selle bändi puhul juttugi olla. Küll jäi aga meelde nende tekitatud fiiling, kibe rokkimine jazztrio vahenditega.
Intensiivne helisevalang tulistati saali juba esimese looga. Kontrabassi poognajõhve lendas laias kaares ümber bassisti Ingebrigt H. Flateni pea, nii et tekkis kartus, et sedaviisi seda poognat küll kauaks ei jätku. Õige see oligi, veerand tunniga oli poogen mängija pettumuseks läbi saetud, nii et tuli jätkata ainult näppudega.

Bändi muusika kogus lahtipääsenud vagunina järjest kiirust ning tormas huilates läbi kuulajate rahuliku mõttemaailma, kusjuures bändi liikmetel oli haruldane võim seda tormamist stoppkaadriteks seisma hakkida, ilma et kulgemise kiirus sellest vähenenud oleks.
Hetkel kui tekkis hirm, et mõni mängijaist südamerabandusega maha langeb, lõpetati lugu ning saksofonimängija Mats Gustafsson teadustas rahulikul häälel järgmise loo pealkirja, nagu poleks kontsert veel alanudki.

4. novembril esinesid Tampere Jazz Happeningi veel Adam Rudolph koos oma grupiga Moving Pictures, Andrew Hill New Quintet, IsWhat?!, Sussan Deyhim jt. Soome gruppidest jäi kõrva kõlama ansambel Dalindèo ning Soome-Norra jazzkollektiiv koosseisus Iro Haarla, Junnu Aaltonen, Uffe Krokfors, Jon Christensen.