Tampere Jazz Happening: vaheldusrikas kulgemine?

07. november 2009

Tampere Jazz Happeningi teine päev kandis publiku mitmesse erinevasse maailma.

29. oktoobrist 1. novembrini toimus Tamperes 28. korda legendaarne Tampere Jazz Happening. Tänavusel festivalil andis lisaks free-jazzile tooni hüpnootiline maailmamuusika ning sugestiivne ämbient.

jazzkaar.ee´st oli kohal Laura Paju, kes vahendab festivalimuljeid.

Endisest laohoonest ümber ehitatud Pakkahuones kõlas festivali põhiprogramm, väikses ja hubases Telakka kõrtsis jämmisid põhiliselt Soome bändid. Kuigi festival algas juba neljapäeval, jõudsime meie kohale alles festivali teiseks päevaks. Reedeõhtuse kava tippudeks võib pidada Kuuba pianisti Roberto Foneseca’t ja Taksim Trio’t Istanbulist.

Õhtut alustas noortest brittidest koosnev Portico Quartet. See post-jazzi nelik lõi parajalt meditatiivse meeleolu, mis valmistas kuulaja ette meeleolukaks festivalimölluks. See oli hingestatud kulgemine maailmamuusika lainel, millele andsid värvi melahoolsed klubibiidid ja impressionistlikud värelused.

Ansambli tõmbenumbriks oli pill nimega hang, mis nägi välja nagu oleks lavale maandunud neli hõbedast grillpanni. Bändi liider Nick Mulvey võlus nendest „ufomunadest” välja korduvaid rütmimustreid, mis teiste pillidega resoneerides tõeliselt hüpnootiliselt mõjusid. Neis maastikes võis näha nii parki ja metsa kui ka külma klubiõhustikku.

Kuid hüpnoosile järgnes tõeliselt rütmikas lendutõus. Kuuba päritolu meisterpianist Roberto Foneseca võlus mitte üksnes tehnilise täiusega, vaid ka tunnetusega, mis tabas hoogsate tantsurütmide tõelist olemust. Foneseca ei peljanud klaveri taga tantsida ja puusa nõksutada ning aeg-ajalt klaveri tagant tõustes mõni tiir teha. Kontserdi lõpuosas ta isegi haaras mikri ja laulis – kõik selleks, et juba niigi hoogsale tõusule veelgi takka anda.

Afro-Kuuba ja Brasiilia rütmidele lisas Foneseca kübekese nostalgiat ja romantilisi unelmaid. Seejuures jäi Foneseca ise stiilselt salapäraseks – musta kaabuga ja publiku poole seljaga mängiva muusiku etteaste andis kõigest hämarat aimu tema geniaalsuse tagamaadest. Komeedina muusikataevasse tõusnud 30ndates pianisti puhul on see kõik tõesti alles algus.

Kolmandana lavale tulnud Taksim Trio Türgist etteaste laval rahustas eelneva etteastega üles köetud kirgi. Nende muusika mõjus ajatu kulgemisena. Traditsioonilised instrumendid kanun ja kalama ühes klarnetiga tõid saali intiimse õhkkonna. Istanbulist pärit muusikud ühendasid oma muusikas nii Türgi kui ka Araabia traditsioone, värvides oma muusikat jazzi ja bluesi kõladega.

Sellele jättis nende etteaste siiski eksootiliselt idamaise mulje. Lõputu kulgemise sees polnud võimalik tabada lääne muusikale omaseid struktuure ja seetõttu oli kohati võimatu üldse millelegi keskenduda. See justkui polekski olnud kontsert, vaid eepiline jutustus keset lendavaid Pärsia vaipu.

Festivali klubis võis hilistel öötundidel kuulda Soome saksofonimängija Timo Lassy bändi. Nad esitasid tõeliselt intensiivset tantsupõranda jazzi, kus 60ndate hardbop ja soul jazz on ühendatud tänapäeva nu-jazzi tunnetusega. Maskuliinne energia pulbitses üle tantsupõranda ja seda mitte halvas tähenduses. Jõuline muusika mõjus öises klubis täiesti kohaselt, ja mis peamine – see gruuvis.

Nad esitasid lugusid nii Lassy esimeselt albumilt „The Soul and Jazz of Timo Lassy” kui ka äsja ilmavalgust näinud teiselt albumilt „Round Two”. Kuigi võinuks oletada, et nö. tantsupõranda jazz kõlab ühetaoliselt ja degradeerib muusikute taset, polnud see sugugi nii. Üllatavalt positiivselt näitasid end Lassy kõrval nii pianist Georgious Kontrafouris kui ka trummar Teppo Mäkynen, kelle esmaskordne kuulmine võttis lihtsalt sõnatuks. Trummide taga istus heas mõttes „hull” kunstnik. Kontserdi tipphetkedeks võibki pidada tema koosmängu perkussionist Abdissa „Mamba” Assefaga.

Reedeõhtune kontsertide seeria tekitas palju muljeid ja oli väga vaheldusrikas. Kava oli üles ehitatud kontrasti põhimõttel, nii et rütmikamad kontserdid vaheldusid meditatiivsematega. Tuleb kiita korraldajate oskust pakkuda sellist sorti vaheldusrikkust, mis ei mõju festivalikülastajale väsitavalt. Kuid see oli üksnes soojendus festivali järgmistele päevadele, kui astusid üles sellised nimed nagu Jon Hassell, Lonnie Smith ja Trilok Gurtu.