Tampere Jazz Happeningi esimene päev

11. november 2006

Tänavu 25. juubelit tähistanud Tampere Jazz Happening tõi traditsiooniliselt novembri esimeseks nädalavahetuseks kokku modernjazzi tippe nii Põhjamaadest kui USAst. Kohal käis Mari Hiiemäe.

Traditsiooniliselt novembri algul toimuv Rahvusvaheline Tampere Jazz Happening on kvaliteetne ja intensiivne freejazzi pidu, mille kestel toimuvad kontserdid keskpäevast kuni hilisööni välja. Sel aastal tähistas Tampere Jazz oma 25. toimumisaastat, kirjutab Mari Hiiemäe, kes viibis festivalil vahemikus 3.-5. november.

Sünnipäevamuusikat olid tulnud mängima 18 gruppi ning ligikaudu 100 muusikut erinevatest ilma otsadest. Festivalil olid esindatud muusikud USAst, Tuneesiast, Iisraelist, Prantsusmaalt, ning Aafrika mandrilt. Loomulikult esines festivalil ka hulgaliselt Skandinaavia muusikuid.

Festivali kontsertprogrammi alustas 3. novembril Rootsi-Norra muusikutest koosnev uljas ja lustaka muusikakäsitlusega freejazzigrupp Atomic. Laia silmaringiga jazzkvintett haaras esinemise käigus kasutusse hulgaliselt tillukesi kilde tulistest aastakümnetetagustest jazzipaladest ning puhus need hõõguma hoopis erilises valguses. Atomicu hoogne ning intensiivne esitus hoidis kuulaja erguna ning heatujulisena kuni esinemise lõpuni.

Esimese festivalipäeva kooslustest kõige rikkalikumalt mõjus Dhafer Youssefi bänd. 2005. aasta Jazzkaarel koos Paolo Fresuga kontserdi andnud Tuneesia juurtega muusik esines Tampere Jazzil koos Divine Shadows Quartetiga, mis on Youssefi üks tugevamaid muusikalisi projekte. Divine Shadows Quarteti ning Dhafer Youssefi koostöö mõjus hea kokteilina, kus kõik maitsed kõrvuti tunda on.

Bänd oli nauditav nii tervikuna kui üksikute komponentide summana. Hõbekõri Youssefi kestvatele nootidele keskenduv vokaal kõlas iseloomulikult meditatiivsena, kvarteti eksperimentaalsus aitas aga igavikulisi meeleolusid maapealse eluga tasakaalus hoida. Ilusas koostöös harmoneerusid oudimäng ning elektrikitarr. Liigse eksperimenteerimiseta, kuid värskekõlaline kergelt minoorne muusika kõlas kaunilt ja emotsionaalselt turvalistena. Koostöö kehtis dünaamikatel, kahanemistel-kasvamistel, mitte niivõrd keerukatel seadetel. Vaatamata ühelaadsele käekirjale mõjus bändi muusika värskelt ja hinge avardavalt.

3. novembrisse mahtus veel USA kitarrivrtuoosi Marc Ribot bändi esinemine, mis kruttis kuulajate freejazzi taluvuse taas üsna ülemise piiri lähedale.
Festivali ametlikus pubis Telakkas esines kaks vooru Soome jazztriosid: Joona Toivanen Trio ning Raoul Björkenheim Trio. Õhtu viimase kontserdiga, mis algas kell 1 öösel, rõõmustas publikut Balkan Beat Box, mis kaks päeva varem oli kütnud eesti kuulajate kirgi Tallinnas Rock Cafes.

Balkan Beat Box pakkus freejazzist hulluks aetud meeltele vahelduseks Balkanimaade rahvamuusika-hõngulist klubimuusikat. See oli totaalne pidupanemise bänd, mis lõbutses laval ise ning pani lõbutsema ka publiku.
Publiku üleskütmine käis bändil ühtmoodi kähku nii Tamperes kui Tallinnas. Kui öeldi, et hüpake, siis hakkas publik kuulekalt hüppama ning leppis lavalt hõigatud manifestiga “Freejazzist räägime pisut hiljem, aga praegu – move your ass!” .

Esinejate eneste ekstaas saabus Tamperes sama kiirelt kui ka Eestis. Laulja särk lendas teise loo ajal seljast ning laval pekslev hüperaktiivne energia valgus üle lava serva alla publikusse. Muusikas kasutati ohtralt sissemängitud rütmipõhjade toetust ning nupulevajutamisega esile manatav kuke kiremine näis olevat bändi peamine kaubamärk. Konservtoidu maitset aitas peletada kahe saksofoni ja naturaalsete vilepillide kasutamine, mis lisas fankivale ja räppivale põhikoele tubli annuse kvaliteeti.

Tampere festivaliklubi õhkkond mõjus pisut intiimsemsema ja suletumana kui Rock Cafe. Kuna tantsupind oli Tamperes väiksem, siis oli näiline efekt pidutsevate inimeste kogumassist suurem. Igatahes selgus, et tuima soomlast on võimalik samamoodi muusika ja rütmiga manipileerides üles kütta, kui eelarvamustega eestlastki.