Tampere Jazz: kummardusest minevikule ootamatu finaalini

10. november 2007

4. novembril tegid Tampere Jazz Happeningil ilma Acoustic Triangle, Sonore, Verneri Pohjola ja Juhani Aaltonen. Ivo Heinloo käis ka lõpujämmil JazzKamikazega.

Acoustic Triangle, kes Tampere festivali viimase päeva programmi alustas, oli meeldiv vahepala ja tõeline kontrast eelmisele õhtule. Mõelda vaid – vähe sellest, et kolmest inglise džentelmenist koosnevas pundis polnud ühtegi löökpilli, nad mängisid ka ilma igasuguste juhtmeteta ning vaikselt.

Hästi läbimõeldud kava oli segu vanemast ja nüüdisaegsemast džässmuusikast – mängiti nii Bill Evansi kui Kenny Wheeleri loomingut, sekka ka lõik kolmiku ilmselt kõige tuntuma liikme, klarnetist Tim Garlandi heliteosest. Bänd eelistas mängida piano’s ja publik oskas seda vääriliselt hinnata.

Pühapäeva põhikontserdil esines kuulsustest kubisev Chicago saksofonitrio Sonore. Sonorelt võis oodata tõelist avangardi, sest nii Peter Brötzmanni, Ken Vandermarki kui ka Mats Gustafssoni loetakse tänapäeval free jazzi säravamate esindajate hulka.

Iseäranis Brötzmanni, kivinäoga sakslast, kes majesteetlikult aeglaselt laval toimetas ja publikule mitte ühtegi lahkemat pilku ei heitnud, oli põnev jälgida. Räägitakse ju tema kohta igasuguseid jutte, muuhulgas sedagi, et ta olevat kunagi ühe esinemise ajal niivõrd hoogu sattunud, et see lõppes ribi murdmisega. Tamperes taolist ohtu ei olnud, sest midagi ülimetsikut ei pakkunud ei Brötzmann ega ka teised muusikud. Tegu ei olnud ka päris puhtal kujul vabadžässiga. Improviseerimise momente leidus, ent mängitud lood olid näiliselt suurele vabadusastmele vaatamata siiski üsna rangelt komponeeritud.

Pakkahuone kõige viimane sündmus oli ka päris märkimisväärne. Samal ajal, kui Verneri Pohjola kvintett mängis, näidati suurel ekraanil salvestusi aastakümnetetagustest kontsertidest. Verneri Pohjola on Soome noorema põlvkonna silmapaistvamaid trompetiste, kes on käinud ansambli Ilmiliekki koosseisus mängimas ka Jazzkaarel.

Tampere kontserdil segunesid tänapäeva ja mineviku helid ning kuigi esitamisele tulid enamasti Pohjola enda tööd, õnnestus projektil side erinevate ajastute vahel siiski luua. Festivali lõpukontserdile omaselt lõi kaasa mitmeid külalisi, kõige auväärsem neist Soome muusika elav legend, saksofonist Juhani Aaltonen.

Kahel rootslasel – pianist Sten Sandellil ja saksofonimängija Mats Gustafssonil – olid juba TJH-l esinemised seljataga, ent neilgi jätkus veel jaksu endast parim anda. Mats Gustafssoni “duell” Aaltoneniga osutus üheks tipphetkeks ning avas Gustafssoni uuendusmeelsest ning humoorikast küljest.

Ja siis algas afterparty – nii võiks vist nimetada küll Skandinaavia noorte muusikute grupi, ülipopulaarse JazzKamikaze kontserti. Kitsas klubiruum valgus täis adrenaliinist publitsevaid noori ning vähemalt neidude südamed võlusid JazzKamikaze nägusad noormehed ilmselt ära. Mängiti midagi džässi ja roki vahepealset, vägagi tantsitavat ja kerget.

Nirvanat on küll lõpmatuseni kaverdatud, ent JazzKamikaze võttis maailma suurima grunge-hiti “Smells Like Teen Spirit” taas käsile ja ennäe – tulemus oligi üsna talutav. Aga kes oleks võinud arvata, et ajalooliselt üks Euroopa olulisemaid free jazz-festivale hoopis sellistes toonides lõpeb!