Tampere jazz: Omar Sosa oli teise päeva nael

17. november 2008

Laupäev oli Tampere festivali põhipäev, mis tähendas seda, et sellele ajale oli kokku kuhjatud väga palju kontserte, võtab Mari Hiiemäe kokku muljeterohke kontserdiõhtu.

Laupäev oli Tampere festivali põhipäev, mis tähendas seda, et sellele ajale oli kokku kuhjatud väga palju kontserte. Emotsionaalses mõttes jäid kogu kirevast esinejatevalikust meelde eelkõige Omar Sosa bänd, erilist vunki ja värvi andsid päevale ka Circulasione Totale Orchestra ning Steve Reid Ensemble. Eks ülejäänud emotsioonid olid samuti omal kohal, kuid festivaliformaadi muusikakülluses jäid erilistena meelde just need tõesti unustamatud kontserdid, kirjutab Mari Hiiemäe.

Päeva alustas tasa ja targu Soome-Prantsuse-Norra muusikute segabänd Karikko, mille kuulamine kujunes jazzipäeva eelemotsioonide häälestamiseks. Teine ansambel, rootslaste Kullrusk oma tulisuse ja huumoriga jõudis juba mõnevõrra hingele lähemale. Muusikaliselt hängis Kullrusk kusagil jazzi ja rocki piirimail. Kahe saksofonisti liit oli toetatud trummist-bassist ning et muusikale õiget rokkivat kõlavärvi luua, olid saksofonid sätitud elektrikitarri saundi mängima.

Kullrusk, kus muide puhub saksofoni Rootsi üheks parimaks jazzmuusikuks nimetatud Per Johansson, võlus inimlikkuse ja vaba lavalise olekuga. Jonas Kullhammar välistas vabavormilistes vahetekstides varakult võimaluse, nagu oleks tegemist elitaarse bändiga ning andis ehk just sellega publikule võimaluse kontsertisse vahetult sisse elada. Samavõrd kui meeste muusika ise, kujundas kuulajate poolehoidu heatahtlikult napakas jutt verivorstidest ja soomlaste-rootslaste omavahelistest mõõduvõtmistest, samuti ülepingutatud kiitused kõige ilusama ja suurepärasema publiku aadressil.

Circulasione Totale Orchestra esitles kogu Tampere jazzifestivali kõige kapitaalsemat koosseisu: 13 mängija hulgas oli igatsugu nahavärvi, vanuse ja kujuga muusikuid, samuti oli esindatud väga uhke pillivalik, mis andis rikkalikke võimalusi mitmesugusteks omavaheliteks kooslusteks ja kombinatsioonideks kontserdi vältel. Enamuse ajast uhasid pillimehed kõik korraga ning tekitasid sellega kakofooniale lähenevat lärmi.

Kõige paremini kirjeldav sõnapaar nende muusika kohta olnuks totaalne kaos, kuid päris kaos see siiski ei olnud. Loodav muusika oli üles ehitatud ansambli looja Frode Gjerstadi kompositsioonidele ning sai autori poolt hoolsasti koordineeritud kogu etteaste vältel. Kuigi orkestrit lõpuni kuulates kippusid närvid üles ütlema, oli see üks võimsama energiaga kontserte Tampere jazzifestivalil üldse.

The Zimology Quarteti, Omar Sosa Afreecanos Quarteti ja Tony Alleni projekti ühendavateks märksõnadeks olid Aafrika rütmid, kuid iga artist lähenes teemale erinavalt. The Zimology Quarteti muusikasse neid palju ei lubatud, kuid niipalju kui neid jagus, lisasid need kontserdile inimlikkust ja sooje värve. Bändi liider Zim Ngqawana katsetas väga mitmete viguritega: laulis, puhus saksofonidele ja flöödile vahelduseks suupilli, vahetas stiile ja meeleolusid nagu särke ja tegi vähimagi vaevata kannapöördeid afromuusika juurest funkyni ning funkyst avangardini. Veidi pidetu see mulje küll jäi, kuid virtuoosne oli kontsert igatahes küll.

Hoopis korralikumalt püsis teemas Omar Sosa, kelle kontserdist sai (vähemasti minu jaoks) Tampere festivali nael. Sosa bänd võttis aluseks Aafrika rahvamuusika, tõlkis selle urbanistlikku vormi ning esitas seda nii veenval moel, et publik kontserdi lõppedes oma käed plaksutamisest valusaks tagus. See oli kontsert nii nagu peab… ei oskagi öelda, kas suuremat rolli mulje kujunemisel mängis meloodia, rütm, esinejate karismaatilisus, eksootilisus või kõik kokku, aga igatahes mulje jäi vägev.

Tony Alleni öökontsert festivaliklubis kujunes lustakaks tantsupeoks. Laval sundimatult tantsu vihtuvate muusikute eeskuju nakatas ka publikut ning hoogne pidu kestis hilise ööni.

Steve Reidil oli jazzipäeva muusikaküllusesse lisada oma nüanss. Väga tugevalt sugereerivale rütmibiidile rõhuv kontsert oli omamoodi hümn trummidele. “In the drum world the rythm is the law,” manifesteeris Reid ning tema veendunud hoiakus võis aimata, et ju see nii on.

Telakka pisikesele lavale mahtusid laupäeva õhtul publikut tervitama ansamblid Unit ning soomlaste Halme Prospekt ja The Stance Brothers.