Tampere Jazz: teistmoodi DeJohnette ja trummeldavad naised - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

09/11/2007 Tampere Jazz: teistmoodi DeJohnette ja trummeldavad naised

Uudised

3. november tõi Tampere Jazz Happeningile Jack DeJohnette´i, Marilyn Mazuri Percussion Paradise´i, Polar Beari, Matthew Shippi ja Ronini. Loe Ivo Heinloo muljeid.

Laupäev, ühtlasi Tampere Jazz Happeningi festivali põhipäev, meelitas õhtuks kohale arvuka kuulajaskonna. Ivo Heinloo jäi kuulduga rahule.

Õhtuse programmi juhatas Pakkahuones sisse kõrgetasemeline ansambel, mis koosnes neljast laulvast ja löökpille mängivast naisterahvast. Huvitava elulooga Marilyn Mazur on selle Percussion Paradise– nimelise bändi hing ja liider, temale ja ta Taani sõpradele lisaks lõi kontserdil kaasa mitmekülgse häälematerjaliga Rootsi lauljanna Josefine Cronholm.

Percussion Paradise on unikaalne projekt, mis ei sarnane meie kodumaisele triole Drum Prana ega ka kõikvõimalikele muudele, tihti kommertsimaigulistele “trummipuntidele”. Valges hõlstis Mazur oli just täpselt nii ebamaine, kui pidi. Kõige suurema heakskiidu pälvis aga hoopis Cronholm, kes esitas Rootsi rahvalaulu uutmoodi huvitavalt ja tegi ka mitmeid hääleharjutusi, mis löökpillidest moodustatud rütmitaustaga imepäraselt haakusid. Kulminatsiooniks oli naiste võimas mitmehäälne ühendkoor.

Kord kastanjettide ja trianglite, kord käsitrummide voi hoopis isevärki anumatega manati esile uskumatult palju erinevaid kõlasid, nii et kontsert sai kõike muud kui ühetooniline. Sümboolselt lõppes esinemine suure trummi puruks löömisega – ürgnaiselik jõud andis endast märku ja oli Mazur & Co esituses tõesti aukartust vääriv. Hea sissejuhatus Jack DeJohnette´i bändile, kes võis Mazurit kuuldes, naljaga pooleks, tunnetada konkurentsi kuklasse hingamas.

Jack DeJohnette, kelle nimi ei vaja tutvustamist isegi neile, kes jazzist vähe teavad, pani täissaali proovile ambientse uue ajastu maailmamuusikateosega, mis kestis üle tunni. Ettekandmisel osales kirju seltskond muusikuid – Brasiilia vokalist Marlui Miranda ja legendaarne saksofonimängija John Surman teiste seas. Oopust ennast võib kirjeldada kui sulamit erinevate maailma nurkade traditsioonidest, alustades Jamaika ja lõpetades Indiaga. Maailm on sulatuskatel ja meie oleme katlakütjad – nii oleksin mina selle kontserdi idee sõnastanud.

Taustaks massiivne biit ja indiaanlaste pärimusega tegeleva Miranda eriskummaline hääl. Kogu show, sealhulgas Miranda vokaal, oli kaunistatud paljude elektrooniliste efektidega. Volüüm keerati maksimumini, helitehnika pidas siiski vapralt vastu. DeJohnette näitas, miks ta on jätkuvalt maailma parimaid jazztrummareid ning suutis üllatada – koostööst Keith Jarrettiga on see mees küll praegu rohkem tuntud, ent ei ole talle võõras ka ultramoodne ning noortepärane muusika.

Vägev ja hüpnotiseeriv elamus oli Šveitsi projekt Ronin, mille eesotsas on mees nimega Nik Bärtsch. Bändi Jaapanile viitavale nimele vaatamata oli Ronini muusikas mõjutusi pigem araablaste varasalvest. Originaalne, tugevalt fusionile lähedane helidemaailm, mida iseloomustasid Bärtschi sugereerivalt korduvad klaveripassaažid – see lihtsalt pidi kuulajat üdini lummama.

Ma ei liialda, kui ütlen, et Ronin oli üks Tampere festivali suurimaid üllatajaid. Kontserdi valgusfoon oli teistega võrreldes hämaram, ent kuulata oli tõepoolest rohkem kui vaadata. Muusika voolas ja lainetas nagu vesi ning puudutas hingekeeli.

Suurbritannia pundi Polar Bear minoorsed toonid jäid hoolimata meeste eksperimenteerimisõhinast Ronini kõrval kahvatuks. Tähelepanu vääris karismaatiline trummar Sebastian Rochford. Ka Matthew Shippi trio kontsert ei haakunud publikuga päris oodatud kujul, kuigi trio kõik kolm liiget on kahtlemata New Yorgi jazzistseenis tehtud mehed – lisaks Shippile klaveril mängisid veel bassi William Parker ja trumme Guillermo E. Brown. Shippi mängus vaheldusid lüürilised ja raevukad momendid, mängitav muusika oli küllalt vaba ja seetõttu mitte kõige kergemini haaratav.