Tanel Klesment – Jazzkaare helirežisöör kümmekond aastat

16. mai 2005

Jazzkaarel aastaid helirezhisöörina muusikat silunud Tanel Klesmenti jagub lisaks jazzmuusikale ka klassikalise- ja nüüdismuusika avarustele. Oma tööst rääkis Klesment Jazzkaare veebireporterile Rivo Randverile.

Kümmekond aastat on Jazzkaare kevadise suurfestivali helirežissööri puldis olnud Tanel Klesment. Igapäevaselt tegutseb ta nii kontserdisaalide võimendamisega kui ka raadiosalvestusega. Ta on seotud firmaga Audiosus, mis pakub stuudiotöö ja helisalvestuse teenust. Muusikastiilid, mille puhul võib Eesti üht tippklassi kuuluvat helirezhissööri Tanelit enim helipuldis leida, on klassika, nüüdismuusika ja jazz.

Pärast Jazzkaart järgmiseks tähtsamaks projektiks pidas Tanel Klesment äsja toimunud muusikaüritust, mil taasesitati Lepo Sumera teost „Südameasjad”. Teose eelmine ettekanne toimus neli aastat tagasi, mil üks korraldajateks oli Lepo Sumera ise. Nüüd aga on meie seast juba lahkunud Lepo Sumera rollis tema poeg Tammo Sumera. Tanel tunnistab, et ettevõtmine oli suhteliselt keeruline, kuna materjali on väga vähe. Lisaks Tanel Klesmendile osalesid projektis ka Artur Talvik, Sven Grünberg jt.

Tanel Klesmentiga vestles Jazzkaare veebitoimetuse reporter Rivo Randver.

Sa oled Jazzkaarel heli teinud juba ligi 10 aastat. Kuidas sai sinust helirežissöör Jazzkaarel?
„Tegelikult olen ma Jazzkaarega seotud isegi rohkem. Alguses olin lavamänedžer ja muidu asjaajaja. Aga, jah, heli olen Jazzkaarel teinud umbes 10 aastat. Alguses tegin rohkem saaliheli ja võimendust. Nüüd tegelen nii saaliheliga kui ka raadiosalvestusega. Tegelikult on need väga erinevad asjad. Üks asi on võimalikult korralikult live´is publikuni heli tuua ja hoopis teine asi on heli samamoodi viia raadiokuulajateni.”

Mida tähendab sinu töö helirezhissöörina Jazzkaarel?
„Tihti arvatakse et olen helitehnik, tegelikult olen ma helirežissöör. Helitehnik peab teadma ja tundma täpselt laval olevat tehnikat ja selle korralikult ka tööle saama. Helirežissööril peab olema oma nägemus kontserdist ja tema ütleb helitehnikutele, mida teha, kuidas üks või teine asi lõpuks kõlama peab jne.
Helirežissöör on nö. pildi looja. Helirežissööril on tegelikult piiramatud võimalused, ta võib keerata suurepärase esineja kontserdi pea peale. Samas kui kõik õnnestub ja helirežissöör teab, mida teeb, võib ta publikuni tuua suurepärase helipildi. Helirežissööri väga tähtis osa tööst on ansambli või artistiga läbirääkimine, milliseid efekte kasutada ja kuidas muusika kõlama peaks.”

On sul meeles seoses Jazzkaare festivaliga meeles mõni eredam juhtum, kontsert või artist?
„Paar aastat tagasi oli üheks Jazzkaare esinejaks bassimees ja vokalist Richard Bona. Ta soovis, et muretseksin talle ühe kindla mikrofoni. Täpselt samasugust ma ei suutnudki hankida ja pidin midagi muud välja mõtlema. Leidsin lõpuks siiski mikrofoni, mis oli peaaegu sama, mida artist soovis. Näitasin seda Bonale ja ta oli nõus ka sellega esinema. Ma ei saanudki täpselt aru, miks tal just seda mikrit tarvis oli, aga kui nägin, kuidas Bona selle mikriga mängis ja teda käsitles, sain aru. Ta tundis ja teadis täpselt mida sellega teha. Teadis, kuidas mikrofon reageerib. Mulle meeldib, kui inimene teab mida tahab ja teab mida teha, et oma tahtmist realiseerida.”

Kus ja kuidas omandasid oma eriala?
„Minu kooliajal ei olnud veel võimalik helirežissööriks õppida. Olen õppinud muusikakeskkoolis ja pärast ka konservatooriumis tšellot. Helitehnikat õppisin isseisvalt, käisin linnahallis ja raadiomajas ning pinnisin sealseid helimehi. Olen kindel, et ilma muusikalise hariduseta ei olegi võimalik korralik helirežissöör olla. Pean täpselt teadma, kuidas pillid kõlavad, kuidas helisid omavahel kokku sobitada. Tehnika ju ka kogu aeg areneb, aga muusikaline põhi jääb ja kui seda põhja ei ole, siis on helirežissöörina töötamine võimatu. Kes ei tunne muusikat sügavuti, ei ole võimeline muusikat autentselt jäädvustama.”

Millise muusikaga meeldib sulle enim tegeleda?
„Ligi kuus aastat tagasi otsustasin, et spetsialiseerun. Enne tegelesin igasuguse muusikaga, siis hakkasin tegelema vaid sellega, mis mulle tõsiselt huvi pakub – jazz, nüüdismuusika ja ka klassika. Nüüdismuusikaga olen seotud näiteks Nyyd Ensamble kaudu, kus töötan samuti helirežissöörina. Nüüdismuusikasse ei taha eriti paljud helimehed sekkuda. Seega on mul suhteliselt lai tööpõld. Rokk- ja popmuusika jaoks on teised mehed.
Iga muusika, mis on läbimõeldult tehtud, on väga aktsepteeritav. Ma ei salli esinejaid, kes arvavad endast rohkem, kui nad väärt on. Kui ebaprofessionaalne bänd tunnistab, et nad on ebaprofessionaalsed ja vajavad natuke abi, siis seda ma suudan mõista. Kui aga ebaprofessionaalne ansambel arvab endast jube palju ja tulevad lindistama ning teevad suured silmad, kui meil ei ole neile pakkuda näiteks pillide häälestajat, siis seda ma ei salli. Ei salli ka seda, kui lava on täis kõiksugust moodsat ja kallist tehnikat, aga ansambel ei oska sellega midagi peale hakata.
Artist, kes ei ole võimeline live´is autentselt esitama enda produtseeritud muusikat, ei ole tõsiseltvõetav.”

Kas sulle endale pakub rohkem huvi raadiosalvestus või kontsertsaali võimendamine?
„Ma olen vist üks vähestest Eestis tegutsevatest hulludest, kes usub, et on samaaegselt võimalik teha korralikku helisalvestust ja korraliku live-muusikat. Need on tõesti väga erinevad, aga ma arvan, et nad tulevad mul mõlemad välja. Tavaliselt spetsialiseerutakse kas ainult salvestusele või live-kontsertidele. Mina paraku olen mõlema poolega tihedalt seotud. Vahel on ka nii, et lähen kuskile live´i tegema ja keegi teine salvestab seda samaaegselt. Sel juhul ma lihtsalt tean, mida teha, et salvestust mitte tuksi keerata. Üks oskus täiendab teist.”

Kaua jaksad helitööga tegeleda ja kaua kavatsed jätkata Jazzkaare helirežissöörina?
„Nii kaua kui palutakse. Mulle igatahes meeldib see, mida teen. Jõudu heli tegemiseks jätkub mul niikaua kuni elan. See on osa minu elust ja mingid standardsed mõisted pensionipõlvest minu kohta ei kehti. Kuni käia jaksan, nii kaua jaksan ka helitööd teha.”