Tanel Padar: Willane Bluus on huvitav kogemus

01. märts 2007

Tanel Padarit on raske tabada. Mees rabeleb pidevas ajapuuduses ning tema telefon on lülitatud automaatvastaja peale, mis käsib kontakti saamiseks SMS-i teel suhelda. Mari Hiiemäe sai temaga siiski BonBonis jutule.

Tanel Padarile meeldib jazzimeestega bluusi mängida. Tema kiire elutempo juures on just bluus see, mis rahustab.

Tanel Padarit on intervjuuks raske tabada. Mees rabeleb pidevas ajapuuduses ning tema telefon on lülitatud automaatvastaja peale, mis käsib kontakti saamiseks SMS-i teel suhelda. Mõte SMS-intervjuust lõbustab mind väga, kuid avaneb siiski ka lihtsam võimalus. Sõnumiga saadetud palvele kiireks intervjuuks 28. märtsil BonBonis toimunud kontserdi eel tuleb lauljalt soodsa sisuga SMS:“Sobib!”

Viisteist minutit enne kontserdi algust saan korraldajatelt teate: Padar helistas, et hakkas juba tulema. Soovitud intervjuu lükkub kontserdijärgsesse tundi. Kaks tundi hiljem istub Padar koos teiste bändimeestega hämara tagaruumi pehmel diivanil ning pahvib isukalt suitsu. Esinemisjärgsete emotsioonide mõju all on ta pisut hajevil, kuid vastab küsimustele sõbralikul toonil.

Kes pani Willase Bluusi esinemiskava kokku?
See oli Tanel Rubeni kokku sätitud projekt, aga lood, mida tegin, valisin ise. Arvasin, et hakatuseks on inimestele vaja mõnda lugu, mida nad teaks, ning kuna tuli välja, et “Lennelda priiks” pole mitte ainult minu lapsepõlvelugu, vaid meeldib ka kõikidele teistele, siis oli hea alguseks seda kasutada.

Kuidas sa suhestud jazzmuusikaga?
Põhimõtteliselt üldse mitte. Tean sellest ainult niipalju, et lapsepõlves mina ühes toas kuulasin bluusi ja õde teises toas kuulas jazzi. Nüüd viimasel ajal satub jazzi rohkem ette. Kui satub vaba õhtu olema, siis vahel kuulan. Et oleks vahelduseks suurele mürale. Midagi hingele.

Mis tunne oli jazzmuusikutega koos mängida?
Mu enda bänd on nagu üks mees, see on selline nagu ma ise. Me oleme nii palju koos mänginud ja teinud, et tunnetame ennast väga hästi. Willane Bluus on teistmoodi. Selles mõttes on huvitav teha erinevaid projekte ning erinevate pilliemeestega mängida, et see annab uue kogemuse. Kogemuse mõttes on see väga huvitav.

Kas sinu ja teiste bändiliikmete nägemus bluusist on erinev?
Alati, ükskõik mis bändi sa teed, on erinevatel koosseisudel erinevad nägemused ning juba kaks erinevat pillimeest täiendavad teineteist. Sellist ühtset nägemust asjast muidugi ei ole, hoidku jumal selle eest. Mida rohkem pillimehi on bändis, seda rohkem on nägemusi, kuidas peab. Seda kõike kokku panna on hästi lõbus ja põnev. Ideid tuleb igasuguseid ja kõigil. See on tore.

Mida sa teistelt kõige rohkem õppinud oled?
See ei ole lõpetatud projekt. Seda, mis on õpitud, ei saagi sõnadesse panna, see oleks vale. Koosmängimisoskus käib loomingulise protsessi juurde, üksteiselt õppimine on selle osa.

Või kui palju nemad muudavad sinuga mängides oma stiili?
Kuna tegemist oli bluusilugudega, siis nad tulid kaasa ja selles võtmes mängisid. Pead päris sassi ei hakanud keegi ajama. Võtsid kätte oma helistiku ja väga keeruliseks ei mindud.

Kui palju te proovi olete saanud teha?
Tänu sellele, et mul ei ole üldse aega mitte kunagi, siis nüüd saime kaks proovi teha. Aga olen meestega paarikaupa erinevates projektides ka varem mänginud, ainult Sooäärega pole ma varem laval kokku puutunud. Nüüd on selline mõnus peaproov olnud, nüüd peaks alles õige kontserdi tegema kusagil. Esimene karastus on toimunud ning head ja vead nähtud. Homme võiks uuesti teha.

Kas siis tuleks teistsugune kontsert?
Ühesugust kontserti pole kunagi. Kuna bluus ja jazzmuusika põhineb hästi palju improvisatsioonidel, siis identselt improviseerida on suht võimatu. Teab, kas see ongi sellises muusikas vajalik.

Jagasid laval Jaak Sooäärega soolosid. Kui palju sinu soolodest oli improvisatsioon või kui palju selgeks harjutatud?
Ei midagi, tuli nagu tuli. Eks see on teistsugune stiil. See, mida ma oma varasema bändiga mängisin, on üsna roostes. Aga küll see meelde tuleb.

On sul bluusmuusika esitamisel eeskujusid? Enamus mu plaatidest kodus on bluusmuusika. Sellega olen üles kasvanud ning mu eelmine bänd oli bluusibänd. Eeskujuks on olnud mulle vanad mehed. Varem kuulasin palju Eric Claptonit, John Lee Hookerit, B.B. Kingi. Kuulan tänase päevani. See on minu moodus ennast välja lülitada.

Millal Willase Bluusiga järgmine kontsert tuleb?
Üks mõte mõlgub juba meeles. On huvi tuntud. Ma arvan, et järgmise kontserdini on natuke rohkem aega ja suudan enda aega natuke nii seada, et saaks põnevama materjali kokku panna. Võib-olla natuke rohkem omaloomingut.