Tanel Ruben

15. aprill 2008

Üks trummar, aga mitu ansamblit ja rohkem kui üks muusikaline pale. Mida Tanel Ruben seekord plaadile pani, sellest kirjutab Tõnis Leemets.

Tanel Ruben on ennast viimase peaaegu 20 aasta jooksul näidanud ühe eesti jazzi parima trummarina… Aga mitte ainult. Pillimehena on ta nuusutanud enam-vähem kõiki stiile free-jazz’ist (Tunnetusüksus) pop-jazzi (Hinkus) ja nu-jazz’ini (Syncrotron). Ta on mänginud ka loendamatutes nii-öelda tava-jazzi projektides ning eriti on teda jazzmuusikuna ilmselt “küpsetanud” koostöö selliste meistritega nagu Anders Jormin või Anders Persson/Yasuhito Mori. Ta on mänginud ka projektides, kus kõmavad ainult löökpillid (ansambel Drum Prana, trio koos Vambola Kriguli ja Madis Metsamardiga). Viimasel ajal õpetab ta löökpille Muusikaakadeemias ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Ja lisaks on Tanel pidevalt tegelenud millegagi, mida ei harrasta sugugi kõik trummilööjad – heliloomingu, ansamblijuhtimise ja produtseerimisega.
Seni on selle tulemuseks olnud kaks plaati – Taneli ja Victoria “Sentimental Call” (2003) ning Hinkuse (feat. Maarja) “Look Around” (2005). Nüüd on Tanel jõudnud kolmanda plaadini, ja seda jälle uue koosseisuga, mille tuumiku moodustavad pianist Kristjan Randalu, bassimängija Taavo Remmel ja lauljatar Kadri Voorand. Plaat “Kogutud rikkus” – jah, seekord eestikeelne pealkiri ja peamiselt eestikeelsed laulud! – ilmub sel kevadel ja selle materjali Jazzkaarel esitletaksegi.
Kui nii Taneli ja Victoria kui ka Hinkuse plaadid võib mingite mööndustega paigutada pop-jazzi lahtrisse, siis “Kogutud rikkus” on avaram. Sellele plaadile on jõudnud laiem ja terviklikum muusiku- ja elukogemus. Siin on nurgelist ja urbanistlikku instrumentaaljazzi (“So Long”, “Snake Song”), põhjamaisesse jazzikoolkonda paigutuvaid ballaade (“Tasa”, “Minu tango”), ladusat gruuvi (“+33”) ja laule, mis võivad ehk olla isegi Taneli seni kõige keerukamad kompositsioonid, aga ei kõla oma bossalikus nõtkuses üldse keeruliselt – “Paremast kirjutan pikema rea” ja eriti meeldejääv nimilugu “Kogutud rikkus”.
Kuigi see plaat pole püüdlikult “pop”, vaid rõhutab pigem väärtusi, mis on jazzmuusikas läbi aegade olnud olulised, kõlab ta tänu heale produktsioonile, loop-ide ja elektrooniliste kõlade valutule sulatamisele mõnesse kompositsiooni ning lihtsalt erksa musitseerimise tõttu väga värskelt. Tundub, et selles projektis, mida stiiliraamid ei ahista, näitab Ruben ennast muusikuna seni kõige mitmekülgsemalt.
Lauljatar Kadri Voorand, kes on muide ka plaadi “Kogutud rikkus” helgete laulutekstide autor, pole küll veel väga tuntud, aga jääb kohe meelde oma mõnusalt sooja hääletämbri ja kohati lausa ladina-ameerikaliku rütmitunnetusega. Meelde jäävad ka kitarrist Virgo Sillamaa meloodilised fraasid.
Meistrid Taavo Remmel ja Raivo Tafenau ei vaja eesti jazzisõbra jaoks mingit tutvustamist, ütleme lihtsalt, et nad esinevad tuntud headuses. Pianist Kristjan Randalu kogub kuulsust küll põhiliselt Saksamaal, aga on ka Eestis plaadistanud (näiteks koos Siiri Sisaskiga). Selles projektis näitab ta ennast nutika saatja ja kohati lausa arhitektooniliste soolode ehitajana. Mõni ime siis, et Herbie Hancock on tema kohta kiidusõnu jaganud ja Till Brönner öelnud, et Randalu ei ole jazzmuusik… vaid midagi palju enamat!
“Kogutud rikkus” pakub muusikat, mis on piisavalt nooruslik, aga annab aimu ka aja jooksul omandatud kogemustest. Emotsionaalne, aga hoolega läbimõeldud muusika, ei liiga lihtne ega väsitavalt pretensioonikas. Harmooniline tervik.

Koosseis:

Tanel Ruben – trummid
Kadri Voorand – laul
Kristjan Randalu – klaver
Raivo Tafenau – saksofon
Taavo Remmel – bass