Tartus töödeldi Tormise teoseid

07. november 2009

“Laulu jäävuse seadus” võeti Tartus vastu ülekaalukalt poolthäältega, kirjutab Marje Ingel.

Eestlastel on oma laulupidude traditsioon, laulev revolutsioon ja, nagu selgub, nüüd ka laulu jäävuse seadus. Et nimetatud seadus ei tugine ainult kõlavale väitele, vaid seda on võimalik ka publiku ees valjuhäälselt tõestada, võis veenduda 23. oktoobril Tartus Genialistide klubis.

Kohal viibis Marje Ingel.
Genialistide klubis toimus Veljo Tormise teoste töötluste plaadi pikem esitlus koos järgneva peoõhtuga ehk „Laulu jäävuse seaduse“ CD niinimetatud „teine lugemine“. „Esimene lugemine“ oli olnud juba 1. oktoobril Tallinnas Von Krahli teatris, aga kuna tol korral kestis kontsert kõigest napi kolmveerand tundi, siis oli tegemist pigem „seaduse“ lühida refereerimisega.

“Laulu jäävuse seadus“ (Redaktsioon 2009, väljaandjaks „Ulmeplaadid“) võeti Tartus vastu kui mitte päris ühehäälselt, siis vähemalt ülekaalukate poolthäältega. Kõiki albumil olevad teoseid küll tehnilistel põhjustel kontserdil ette ei kantud, aga et Tormise töötluste sekka oli pikitud ka mitmete esitajate originaalloomingut, siis leidus eklektilises kavas muusikat pea igale maitsele.

Õhtu esimeses, uusversioone sisaldavas pooles hiilgas oma tavalises headuses Kadi Uibo nii Kirtana Rasa koosseisus kui miksija Paavo Eensaluga koos. Mõlemad cover´id mõjusid loomulikena: Kirtana Rasa “Kutses jaanitulele” sobis Kaushalya viiulisoolo kui valatult, eriti muljetavaldav oli aga Uibo üksinda lauldud “Muistse mere laulude” töötluse väljakasvamine originaalist (või peaks ütlema vastupidi, sest töötluses eelneb uus osa algsele).

Teiseks eredamalt meeldesööbinud töötlejaks sellelt kontserdilt oli Muschraum, keda ma polnud seni juhtunud laval nägema. Tema “Ilu kaob õue pealt” üllatas uue elektroonilise tõlgenduse ja vana algversiooni orgaanilise sidumisega, sama võib öelda ka tema teise töötluse kohta, mille põnevaimaks osaks oli hiina viiulil esitatud soolo. „Laulu jäävuse seaduse“ CD-le too lugu kahjuks ei mahtunud.

Plaadi pealt välja jäi veel hulga teisigi teoseid. Nagu albumi koostaja Aivar Tõnso selgitas, olid mõned neist originaalist liiga kaugele arenenud ja poleks kuulajale enam märku andnud oma algsest päritolust Veljo Tormise teostena, teised ei sobinud konkreetse plaadi ülejäänud lugudega. Jääb üle loota, et ka need edasiarendused ja ümbertegemised kunagi siiski salvestatud kujul kuulaja ette jõuavad.

Üsna originaali tuvastatavuse piirini oli oma töötlusega läinud ka kollektiiv nimega „3 Pead“, kellelt samuti vaid üks Tormise lugu albumile jõudis. Eesti koorilaulumeistri teos oli muudetud nii enda omaks, et kontserdil oli raske originaallõiku ümbertöötatud palast üles leida ja tekkis küsimus „kus siin see Tormis on?“. Pigem mõjus ansambli etteaste terviklikult ühes stiilis mini-kontserdina suure mammut-kontserdi sees. Seda vägevama mulje jätab „Sõjakulleri sõit“ nüüd CD-lt uuesti üle kuulates – sellest on saanud omamoodi teel olemise lugu, ränduriballaad, mis arhailisele päritolule vaatamata haakub ka käesoleva ajastuga (on ju eesti sõdurid praegugi sõdimas, mis sest et võõral maal. Kurblikult ja tänapäevaselt kõlav lugu peaks neile seal sobima küll).

Tegelikult oli „Laulu jäävuse seaduse“ plaadiesitlusel muidugi nõrku külgi ka: pidev tehnikute sebimine ja juhtmete vedamine kahe etteaste vahel ei võimaldanud toimuvat tervikliku kontserdina tajuda, kuid õnneks ei lasknud muusikalise materjali headus kuulajate huvil lahtuda. Esinejate lavale- ja lavalt ära minekust tekkivaid pause üritas oma taustainfot jagava jutuga täita ka õhtujuht Berk Vaher, paraku kuulus tema rolli hulka esinejate intervjueerimine ning selleks ajaks pidi muusik oma asjade ülespaneku ikkagi pooleli jätma.

Lisaks muusikale kütkestati publiku tähelepanu lava tagaseinale näidatavate videote abil, mis, tõsi küll, laulude sisuga otseselt seotud polnud, kuid aitasid siiski meeleolu luua. Näiteks Jaan Pehki esinemise ajal „ujus“ tema selja taha üks uudishimulik üle-elusuuruses kala ja peaaegu, et „toksas“ lauljat kuklasse. Jaan Pehk, nagu mitmed teisedki esinejad, said sõna pikemalt kui ainult oma Tormise-töötluste ettekandmiseks. Pehki kvaliteedimärgiks kujunenud tavapäraste säravalt vaimukate lauluminiatuuride sekka sattus seekord ka kahvatumaid palakesi, millel õieti mingit sisulist sõnumit ei paistnudki olevat ja mis seetõttu mõjusid lihtsalt näpuharjutustena. Samuti jäi minu jaoks liiga lühikeseks tema töötlus Tormise liivi-ainelisest loost „Laulis isa, laulis poega“, mis muidu igati vahvalt lahendatud, aga lõppes veel enne kui õieti hoo sisse sai.

Siinkirjutaja jaoks jäid kohati veidi lahjaks ka mõned teised Tormise töötlused. Ilmselt oli nende (nagu võibolla ka Pehki versiooni) puhul tegemist suure lugupidamisega autori vastu ja seetõttu polnud originaali väga ümber tegema kiputud. Näitena võib tuua Eva Mitreikina „Ringmängulaulu“, mis minu kui kuulaja jaoks liiga ruttu otsa sai, ning Aivar Tõnso remiksi „Pikse litaaniast“, mille puhul tema lisatud uus osa on teose algsest osast leebem ja vähem energiline ning kõlaliselt originaaliga läbipõimimata jäetud, mistõttu mõjuvad kaks teose poolt (uus ja vana) liiga eraldiolevatena.

Igal juhul on aga idee kutsuda tänapäeva eesti muusikuid Veljo Tormise loomingust töötlusi tegema ning neist terve album (ja võib-olla veel teinegi?!) välja anda kuldaväärt ning vääriks kasvõi ainult ideena esiletõstmist, teostusest rääkimata. Kogu projekt sai tegelikult alguse juba aastal 2007, kui Veljo Tormis oli valitud Eesti Muusika Päevade keskseks heliloojaks ning festivali programmi kuulus ka Tormise teoste töötlusi sisaldav kontsert. Tollaselt kontserdilt tänavusele plaadile jõudis 3 lugu. Ühel Eesti Muusika Päevade kontserdil töödeldi toona, muide, ka Heino Elleri „Koitu“.

Oma plaadile jõudmise aega jäävad ootama veel mitmed „Laulu jäävuse seaduse“ CD-le mitte mahtunud teosed. Miks mitte mõelda juba teistegi tuntud eesti heliloojate teoste töötluste väljaandmisele – näiteks „Pärt remixed“ leiaks küllap terves maailmas laia kandepinna ning eestlastele oleks kindlasti südamelähedased Ernesaksa teoste uusversioonid.